Hiljuti edastas üks kolleeg mulle meili ameerika ajakirjanikult. Välismaalane plaanis teha dokumentaalfilmi tõejärgsusest ja faktidest ajakirjanduses, Eesti e-riigist jms ning soovis rääkida mõne ajakirjandusõppejõuga.

Leppisime kokku kohtumise kuupäeva, mil dokumentalistid pidid Tallinna saabuma. Ühes meilis küsiti, kas peaks küsimused ette saatma. Vastasin, et kui neil on mingid spetsiifilised huvid, siis oleks see hea, ja nad lubasid küsimused mulle ASAP saata.

Kohtumisele eelneva päeva hilis­öösel aga saabus meil, milles mulle tehti ettepanek kohtuda Tõnismäe haljasalal, sealsamas, kus kunagi asus nn pronkssõduri mälestusmärk. Et alustaksime seal selle Eesti jaoks olulise teema avamist ja seejärel siirduksime mõnda lähedal­asuvasse parki teemat juba detailselt lahti rääkima.

Ütlen ausalt, et rohkem polnud mulle vajagi. Teatasin, et ei teema ega koht mulle ei sobi, pealegi pole meil omavahel sellest teemast varem mingit juttu olnud. Palusin mind kohtumise ja intervjuu teemal rohkem mitte tülitada.

Hilisöösel saabus meil, milles mulle tehti ettepanek kohtuda Tõnismäe haljasalal, sealsamas, kus kunagi asus nn pronkssõduri mälestusmärk.

Aga enne selle kirja saatmist tegin paar tundi internetis taustakontrolli. Selgus, et režissöör, kes esitles end kui täitsa tõsiseltvõetavat dokumentalisti, oli maha saanud vaid ühe veebidokumentaaliga, mille kohta ei ole ilmunud ühtegi sõltumatut arvustust. Niipalju, kui ma seda teost veebis vaatasin, tegeles see teemaks valitud nähtuse ülevoolava kiitmisega, oli lohisev, visuaalselt kahvatu ning vankus primitiivse infograafika hulga all. Ka režissöör ise oli oma teose objekti Twitteris kiitnud. See ei sarnanenud sugugi dokumentalistikaga, küll aga tellimustööga. Produktsioonifirma Facebooki ja Twitteri kontod viisid hoopis mingi veebikujundusfirma kodulehele. Firma töötajate kontakte ei olnud. Seega – mitte midagi seal olevast infost ei olnud võimalik teistest või kolmandatest allikatest kontrollida.

Taustauuring minuga suhelnud režissööri abilise kohta ei olnud samuti julgustav. Ehkki LinkedIni kontol oli märgitud kümmekond töökohta meedias ja ajakirjanduses, neist mõni isegi üsna prominentses väljaandes, oli Google otsekui keele alla neelanud. Ning LinkedIni kontole võib kirjutada mida iganes, seda ei kontrolli keegi.

Facebooki kontot inimesel polnud, uurisin ka Twitterit. Twitteri konto oli loodud aasta tagasi ja selle aja jooksul oli kirjutatud kuus säutsu. Tal oli kuus jälgijat – enamik neist samad inimesed, kes LinkedInis olid teda saavutuste eest kiitnud. Inimese kohta oli internetis ainult üks pilt, mis on äärmiselt ebatavaline kellegi kohta, kes on kümme aastat töötanud meedias ja ajakirjanduses. Püüdsin leida Google’i reverse image search’i abil temast teisi fotosid, kuid neid ei olnud. Järeldasin, et see on libakonto. Kõigele sellele tuginedes ma teatasingi, et ei soovi nendega kohtuda. Firma, mille koduleht on nagu tühi tahvel, režissöör, kes on teinud ühe tellimusfilmi, ja tema abiline, kelle kohta pole samuti andmeid, ei sisendanud mingit usaldusväärsust.

Sain siiski järgmisel päeval meili režissöörilt endalt, kes võttis omaks, et küsimuste saatmata jätmine on tema süü, kuid et ta peab minu soovimatust pronkssõduri teemat käsitleda mõistetamatuks, kuna see olevat suurepärane alguspunkt, millest fakti ja tõepõhjatuse teemat alustada, ja samas ka nii defineerivalt tähtis sündmus Eesti jaoks. Ning andis mõista, et ma lõin seda teemat lihtsalt kartma.

Ma ei vastanud talle. Ajakirjanikuna tean väga hästi, et dokumentaalfilm, mida teeb inimene, kes ei ole tõestanud oma kriitilisust või objektiivsust või neutraalsust – kuidas soovite – , ei ole koht diskussiooni pidamiseks. Vastupidi, seal võidakse esitada kõike, mida kaamerasse on räägitud, just nii, nagu tellijale meeldib. Isegi arvutiprogramm, mis võimaldab ülitäpselt matkida arvutisse söödetud inimese häält ja luua täiesti uusi lauseid, mida keegi öelnud ei olegi, on loodud juba aastate eest ...

Kas on võimalik, et tegelikult nägin tonti seal, kus seda üldse ei olnudki? Jah, annan endale aru, et see on täiesti võimalik.

Ega ma ju ei teagi, kas mind püüti mingis provokatsioonis ära kasutada või mõtlesin ise selle vandenõuteooria välja. Aga noh, propagandasõjas on parem karta kui kahetseda. Sest pärast pole kaevata enam kellelegi ja oledki loll kogu maailma ees valmis. Käärid teevad imet, nagu vanasti öeldi, kuigi tänapäeval toimub filmi montaaž muidugi arvutis.