Priit Pärn joonistas uued kilplased

Priit Pärna uusi illustratsioone „Kilplaste“ raamatule käis Tallinna Portreegaleriis vaatamas Priit Hõbemägi.

„Tahame me seda või mitte – me kõik tuleme Kilplast. Kuid siis me kasvame suureks. Mehistume. Või isegi ei mehistu, kui juhtume olema näiteks naised. Hull lugu. Hull sellepärast, et ühel hetkel tajume kainekstegeva teravusega, et teda ei ole enam. Ei ole seda kilplast, kes kunagi suuril imestavil silmil vaatas maailma. Siis Kilplat. See äratundmine tabab meid kõiki, ole sa inkasso eest jooksus olev võlglane, korrum­peerunud kirikumees, oma lillade sokkide lummuses peaminister, lõbus üksikema, mäluv president, tagasivaatav ettevõtja või ettevaatlik tagurlane. Ühel hetkel seisavad nad oma Ikeast ostetud peegli ees ja küsivad – kus ta on? See kilplane. Kilplane sinus eneses. Lõpuks taandubki kõik sellele: kuidas hoida alles seda kilplast iseeneses? Sest ilma selle kilplaseta on elu jabur, võib olla isegi jaburam kui koos selle kilplasega. Või siis vastupidi.“

See Priit Pärna sissejuhatus, mis ripub Tallinna Portreegaleriis koos piltidega tema äsjailmunud raamatust „Kilplased“, võtab Kilpla olemuse paremini kokku, kui ­mõttetute meeste originaalne maaletooja Friedrich Reinhold Kreutzwald seda ise oleks teinud.