Sünteetilist, elastset, ornamenteeritud pop-funk’i, aeg-ajalt
lisaks mingi hoolikalt lõhnastatud ballaadlik tunderõhk... Prince
on nüüd lihtsalt kontsentraat, kõlafragment, helifail,
signatuur ja seda pole olnud ükski teine souli suurkujudest – Stevie
Wonder, Marvin Gaye, Al Green... Oli aeg (eeskätt aastad 1983–1988),
mil teda iial sedamoodi fikseerida ei saanud. Ta rääkis oma plaatidel
kui semiootilise hariduse saanud sutenöör ning helistas kahe
pornokasseti vahepeal kas või Jumalale endale. Sa võisid arvata,
et tunned teda, kuid siis kõlas ta ühtäkki nagu Duke
Ellington või Hendrix või Zappa või Yes.
Prince oli midagi enamat kui aristokraat. Ta oli aristokraat
jõudehetkel, kulutamas, raiskamas. Tema muusika pinge kandis mingi
üleloomuliku lõtvuse märke. Ja just seda siin, uuel plaadil,
enam ei ole. Tänane Prince on pigem professionaalne, asjalik,
tõhus, rõhutatult rentaabel ja rahumeelselt rutiinne. Mis
tähendab, et “Planet Earth” pole halb plaat – kuidas ta
saakski? Aga kui kõik lood kenasti ritta seada, ei kogune siit küll
põhjust kedagi tema õndsas umbusus hurraa-uudistega häirida.
Iga fänn oskab näiteks ette kujutada, mida võiksid
võimaldada uue plaadi kaks viimast lugu. Neis on liialduse algeid,
kompositsioonilist rikutust ja ebasümmeetriat - tulemus võiks olla
vähemasti suurejooneline läbikukkumine. Aga ei, „Lion of
Judah" ja „Resolution" saavad tegelikult läbi veel
enne algust. Siis on seal paar sellist peaaegu-lugu - „Guitar"
võtab varase U2 moodi rifi ja laulab sinna peale, et „I love
you baby, but not like I love my guitar" ning „Chelsea
Rodgers" pole üldsegi paha funk-aeroobika, kuid
kõik see meenutab ikkagi üpris vähe neid ülalmainitud
aegu, mil Prince oma fantaasiad pigem justkui leegiheitjaga taevasse
kirjutas.
Nii jäävadki järele kaks minu (suhtelist) lemmikut. Kerges joobes kokteilidžäss nimega „Somewher e Here on Earth" on armas tubane hallutsinatsioon - me justkui tohiksime maestro hinge piiluda, kuid näeme tegelikult hoopis kellegi diiva pitsivahus buduaari. Ning „The One U Wanna C" on lõdvalt vallatu bravuuriga tundeslaalom kuhugi 70ndate aastate teismelistepopi südamesse.
