Peategelane Mae Holland läheb tööle maailma kõige imetletumasse firmasse Circulus, mida hüütakse Ringiks. Lugeja tunneb selles ära segu Google’ist, Facebookist, Twitterist ja teistest internetihiidudest. Preili Mae töölaual on mitu ekraani ning lisaks põhitööle peab ta osalema sotsiaalvõrgustikes. Parim on see töötaja, kes saab kõige rohkem naeratusi, mis on Ringi vaste näoraamatu laikidele. Jagamine on hoolimine.

Circuluse tuntuim toode on TruYou, Tõeline Sina. Igal inimesel on üks konto, üks identiteet, üks salasõna ja üks maksesüsteem. “Kuigi mõned veebilehed olid algul vastu ja internetivabaduse pooldajad karjusid, et inimestel on õigus anonüümsusele internetis, purustas Tõeline Sina igasuguse olulise vastuseisu nagu tõusulaine,” kirjutab Eggers. “See algas ärisaitidest. Miks peaks mingi pornolehekülg tahtma, et tema kasutajad on anonüümsed, kui nad võiksid täpselt teada, kes nende uksest sisse astub?”

Nutikas lugeja mõistab juba esimeste lehekülgede järel, et küsimus on selles, kas kas Mae Holland suudab Ringi võimuiha ja privaatsuse kaotamise tahte purustada või läheb sellega lõpuni kaasa. Raamat on kirjutatud ladusalt ja põnevalt, aga nauditavat keelepruuki sealt ei leia ning liiga palju tegevusliine on läbinähtavad. Tehnofriigid on kritiseerinud, et Eggers ei teinud piisavalt palju IT-alast kodutööd. Circulust on kirjeldatud ühekülgselt, reaalses elus asjad nii lihtsalt ei käi. Või ei tohiks käia. Samas aga: vanasti toonitati, et kõikjal peab olema eraldi salasõna, aga nüüd kasutab Ekspress Meedia oma pisikest Tõelist Sina ehk OneLog­ini, kus töötajad pääsevad ühe salasõnaga mitmesse keskkonda.

Ja massipsühhoosi ei tasu alahinnata. Loogiliselt võttes ei oleks ju sakslased tohtinud natsideks muutuda. Aga alati loogika ei tööta.

Sulev Vedler