Õhk lõhnab küünlavaha järele ning trummide ja pasunate ühekõlaline viis loob pühaliku ja aukartliku meeleolu. Laste silmad on suured ja nad hoiavad kramplikult oma vanemate lähedale, kui vaid silmi vabaks jätvates maskides rongkäigulised neist aeglaselt kõikudes mööduvad. Päris vaikseks jäävad lapsed aga siis, kui grupp mehi (costaleros) oma õlgadel ristilöödud Jeesust kannab või näitab rahvale tuledesäras Neitsi Maarjat. Mõnda pühakuju kandes on nad aga ise altari all peidus, jättes mulje, et pühak liigub edasi omal jõul. Vanemad inimesed haaravad sel hetkel massiliselt taskurätikute järele.

Nii algavad Hispaanias kõik püha nädala (Semana Santa) protsessioonid palmipuudepühast, mil Jeesus Jeruusalemma jõudis, kuni ülestõusmispühani välja. Kõik erineva iseloomuga: suure neljapäeva (viimne õhtusöök) vaikuse protsessioon kulgeb sõnatult, pillimuusikata ja pimeduses. Seal, kust rongkäik läbi läheb, on kustutatud tuled nii tänaval kui ka kodudes. Ainult aeg-ajalt peatub inimmass, et lauldaks Jeesusele flamenko religioosne laul (saeta).Suure reede (Kristus sureb ristil) protsessioon toimub matusemeeleolus, et pühapäeval asenduda rõõmuhõisetega, sest Jeesus on surnust üles tõusnud.

Ajalooliselt äärmiselt katoliiklik Hispaania on viimaste aastatega teinud läbi peadpööritava muutuse. Pühapäeviti käib kirikus vaid 22,5% rahvast, ent abielluda eelistavad kirikuõpetaja käe all endiselt lausa 68% noorpaaridest. Kui isegi lahutus ja abort on siinsete katoliiklaste jaoks alles üsna hiljutised õigused – mida nad muide meelsasti kasutavad –, siis võib selgelt ette kujutada, mismoodi suhtub Vatikan Hispaanias seadustatud homoabiellu, kunstlikku viljastamisse ning embrüotega katsetamisse. Seadused, mis rahva seas ülipopulaarsed.

Viimase tõuke ilmaliku riigi kehtestamiseks andis paar nädalat tagasi parlamendis vastuvõetud uus haridusseadus, mis jätab usuõpetuse (vaid katoliku usu õpetus!) esimest korda valikaineks ning pakub asemele kodanikuõpetust. Niisiis pole ime, et usuisad süüdistavad riigijuhte usujärgijate vähesuses, samal ajal kui pealetulev põlvkond peab just kirikut kõige ebausaldatavamaks asutuseks üldse.

Usklik olla pole enam moes, kuid vastuolusid jagub. Vanasti kõiki hirmutanud katoliiklikud koolid, kus tüdrukuid õpetasid valusate joonlaudadega nunnad ning poisse kibedaid kõrvakiile jagavad mungad, on taas au sisse tõusnud. Hinnatakse nende õpetussüsteemi rangust ja distsipliini, ent ka seda, et immigrantide, eriti just teiseusuliste (loe: moslemite) lapsi nende vanemad sinna kooli ei pane. Nii saab hispaanlastest lastevanematele, kes kuidagi ei soovi näha oma silmatera avalike koolide kirjus värvigammas, heaks päästerõngaks usk.

Tänases Hispaanias sobib katoliiklus meelelahutuseks, teatud sündmuste pühalikkuse rõhutamiseks või oma hirmude peitmiseks. Argipäevas pole tal aga enamiku hispaanlaste jaoks enam kohta, sest kuigi sajanditevanused traditsioonid on väga olulised, ei lubata kirikul enam otsustada oma seksuaalelu või valikuvõimaluste üle. Keegi neist ei suuda ette kujutada püha nädalat ilma tuunika ja kapuutsiga kaetud rongkäigulisteta, arginädalat pühapäevase missata aga küll.