Pulmad ja matused
NO 90 "Hirvekütt"
Michael Cimino samanimelise filmi on teatrikeelde tõlkinud
Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper.
Mängivad Tambet Tuisk, Sergo Vares,
Mirtel Pohla, Inga Salurand, Risto Kübar, Andres Mähar, Kristjan
Sarv, Rasmus Kaljujärv, Jaak Prints, Gert Raudsep.
Esietendus 21.
oktoobril NO-Teatris.
Kui palju kaalub elu? Filmimees Alejandro González Iñárritu näitas, et 21 grammi. Aga ammu enne seda tutvustas režissöör Michael Cimino "ühe lasu" filosoofiat - piisab ühest lasust, et elav 21 grammi kergemaks teha. Rohkem pole vaja. Sada kuuli keres on action-filmide priiskav esteetika, Cimino on realismi-pretensiooniga jutuvestja. Mööndustega. Sest tegelikult laseb see väliselt realistlik lugu ühe väikese tööstuslinna noorte mehistumisest end ju ka mõistujutu või metafoorina võtta. Kangelased on romantilise diskursuse toode, "Hirvekütis" kangelasi pole, kõik on kaotajad. Inimesed, kelle haare ei ulata kaugemale kui ta käte siruulatus. Uskuda rohkemat on meelepett ja patt.
Mis?
Lugu, niisiis. On peategelased ja satelliidid. Napisõnaline kambaliider Mike (Tambet Tuisk), sügavmõtteline Nick (Sergo Vares) ja ülitundlik Steven (Risto Kübar) on kolm sõpra, kes lähevad poisikesetempude keskelt Vietnami. Kodumaad kaitsma. Tagasi ei tule keegi puutumatult. Ja isegi kui tundub, et see tagasitulemine ja poolelijäänu jätkamine on võimalik, siis nii see paraku pole. "Otsast alustamine" kõlab veel eriti õõnsalt. Poisikestest saavad mehed, meestest resigneerunud sõjainvaliidid. On pulmad ja on matused. Ring peal. Spiraali järgmisel astmel seisab ameeriklane, kel rõõm piinliku sõja lõpust segunenud kurbusepisaratega kaotatud elude pärast.
Kuidas?
Üle kolme tunni tour de force'i - süda on paha, kõrvad huugavad, püstolipaugud tuikavad meelekohtades, väävel haiseb, viiruki lõhn lämmatab, õlu pritsib. Füüsiliselt raske näitlejale, füüsiliselt kurnav vaatajale. Tonnide viisi hakkepuitu lavaaugus, mille tuuseldamisest tõusva tolmu tõttu saab teatriruumist astmaatiku õudusunenägu. Tänulik aplaus sisaldas esietendusel 50 protsenti tänu selle eest, et luupainamine läbi sai, ja 50 protsenti tänu kõigile, jah, kõigile näitlejaile efektse ansamblimängu eest.
Selles puidusodis sumpavad väiksed inimesed on väikeste soovidega, mida nad välja öelda ei mõista, pidevalt komistades ja kukkudes, pakkudes nii teatri-tõlget abitusele ja võimetusele, mida laval teisiti oleks raske edasi anda. Omaette fenomen on lavastaja oskus vaataja tähelepanu nõnda fokuseerida, et näeme toimuvat nagu läbi kaamerasilma - üldplaan haua kõrval jalalt jalale tammuvatest leinajatest läheb sujuvalt üle suureks plaaniks nutvast kohvikupidajast. Panoraam pulmamöllust suubub kabistavale käele pruudi tagumikul jne. Vahepeal aga veab see mentaalne kaamera alt ja siis jääb vaataja hätta - sest täpselt nii, nagu Ojasoo ei luba oma näitlejatel korrakski hinge tõmmata, ei luba ta seda teha ka vaatajal, vastasel juhul läheb järg käest.
Miks?
Ärge küsige, seda ma ei tea.
"Hirvekütt"
oli üks esimesi filme, mis võttis luubi alla Vietnami sõja. Mastaapse sõjafilmi asemel on see aga kriitiline, nukker ja isiklik. Suurte protsesside asemel vaadatakse, mis juhtub sõprusega, kuidas muutub armastus, kust leida vabadus.
Tiit Ojasoo: Lavastus räägib võimatult keerulistest olukordadest nii ühiskondlikes kui ka isiklikes valikutes, näidates ühtlasi, et konkreetselt lihtne lahendus puudub. Ainus lahendus on üks lask.
