Punasel rohelisel mandril
Paljud on imestanud, kui vahva riik sellest endisest brittide sunnitöölaagrist on saanud - eks asustati see manner algul ju puhta võllaroogadega, inimkonna jätistega, kellele elu kingiti vaid tänu sellele, et juhtumisi oli olemas tühermaa maailma äärel, kuhu neid välja saata! Nii imestasime ka meie, vaevalt et teist samaväärset üldse ongi. Naasmine novembrikuisesse Eesti lumetormi tõi kaasa šoki ja mõjus Siberisse küüditamisena. Kavatsen Austraalia valitsusele esitada ametliku taotluse kliimapõgeniku staatuse saamiseks. Ma ei oleks muide mingi haruldus - immigratsioon Euroopast toidab endist Briti kolooniat seniajani...
No mis seal siis nii vahvat saab olla? Tegelikult kõik! Inimesed, kliima, loodus ja üldine layd-back atmosfäär! Eestiga võrreldes paradiislik kliima võimaldab aasta ringi sportida ja surfata, inimesed on avatud ja sõbralikud, kuid samas mitte võltsid; infrastruktuur arenenud ja loodus unikaalne.
Austraalia on suur, kohe tõsiselt suur! Näiteks vana hea Euroopa kaoks Austraalia sisse täiega ära, Hiina ja USA on suuruselt võrreldavad. Seega ei saa Austraaliat ühe ampsuga kohe kuidagi alla neelata. Meiegi ühe kuu ja kuue tuhande kilomeetri pikkune ekspeditsioon võttis alles hamba verele. Tegelikult soovitan kõigil noortel inimestel aastaks või paariks Austraaliasse minna - selle ajaga ehk juba üht-teist näeb. Ringikolamiseks on see maa väga sobiv, pakub koguni spetsiaalseid ajutise töö viisasid võõramaalastele kes tuleksid ja aitaksid hooajatöödel põllumajandussaaduseid salvedesse kanda. Teenitud rahaga saab oma kolamishimu kulusid katta.
Austraalia saapapaela sees
Kunagi Roheliseks Mandriks ristitud maa näeb roheline välja küll ainult horisontaalis ja väljastpoolt vaadates. Pealtvaates on Austraalia nagu ookeani kukkunud suur kamakas Marssi - punane, elutu ja liivane. Inimasustus ja tsivilisatsioon ümbritseb teda kitsa rõngana. Elu keeb põhiliselt vastu Vaikset ookeani jääval kitsal rannikuribal, kus laiutavad nelja miljoni elanikuga Sydney ning puhkuseparadiis - miljonilinn Brisbane. Lõunarannikul on euroopalik Melbourne - pea sama suur kui Sydney - ja Adelaide. Lääneranniku suurim linn on kaevandusasulana sündinud Perth, kaugel põhjas - vastu Indoneesiat - paikneb endine telegraafijaam Darwin. Idaranniku troopikavööndis on veel turismimagnetid Townsville ja Cairns (parim pääs Suurele Vallrahule sukelduma).
Ja Austraalia pealinn teadagi ei ole Sydney - juba ammu enam ei ole! Pealinnaks on kahe kange ja vägeva linna - Sydney ja Melbourne'i vägikaikaveona sündinud Canberra. Kompromissina lepiti kokku, et pealinn peab olema Sydneyst vähemalt saja miili kaugusel. Ja täpselt nii ta nüüd ongi - sada miili otse Melbourne'i poole.
Canberra on justkui Päikeselinn Totu-raamatust. Ringikujulise põhiplaaniga, koosneb põhiliselt suurest ümmargusest pargist ja suurest kullatud sirklist selle keskel. No ja siis selles pargis hüppavad kängurud ja jalutavad tähtsad diplomaadid - kui nad just parasjagu mõnes suurlinnas shoppamas ei ole.
Ega seal suurlinnu rohkem olegi. Pindalalt, rahvaarvult ja ka kultuurilt on Austraaliaga kõige sarnasem riik Kanada. Majandus on Austraalial siiski niipalju väiksem, et G8 vääriliseks pole teda peetud.
Eksootiline fauna maanteel
Kauge põhjamaa inimeste jaoks on kukkurloomad niivõrd eksootilised olevused, et känguru käpajälgki on püha. Austraalias liigeldes tuleb paraku & uuml;sna pea omaks võtta uus lähenemine. Känguruid seal esialgu veel jätkub ja paraku ei hiilga need elukad just taibukusega. Teatud ajal ja teatud kohtades (rahvusparkides) tee lausa kihab neist. Kuna nad on umbes niisama juhmid kui põhjapõdrad Lapimaal ja pahatihti valdab neid soov ületada maanteed just otse auto nina eest, selgub peagi Austraalias leiutatud lisavarustuse - kängururaudade praktilisus. Meilegi kopsas känguru vastu autokülge ning üks vombat tegi ebaõnnestunud enesetapukatse. Vombat iseenesest näeb välja nagu metsseasuurune mutt, kes jookseb oma kehaehituse kohta üllatavalt nobedalt. Sõbrale aga maanduski üks kukkurolevus kapotile ja purustas laterna.
Koaala on veel eriline simulant. Päevavalgel ta teeskleb armsat ja unist kaisumõmmi ning tukub eukalüpti otsas. Aga niipea kui hämardub, ta elavneb, ronib puu otsast maha ja traavib mööda maad ringi, silmad põlemas peas.
Hambapastat tuubi toppimas
Läbi aegade on Austraaliasse kaasa toodud väga palju soovimatuid võõrliike. Soovimatuteks muutusid nad küll alles pärast seda, kui nad end seal liiga hästi hakkasid tundma. Austraallased teavad hästi, mida tähendab lahtilastud džinni pudelisse tagasi toppimine. Kurikuulsaks näiteks on tavaline küülik, kel puudus looduslik vaenlane, nii et kolonistidel ei jäänud muud üle, kui nad pidid selleks ise kohastuma. Umbes sama kehtib rebaste, konnade, kasside ja lugematute umbrohtude kohta. Kesk-Austraalias on jõudsalt siginud kaamelid, kes on nüüd janustena asunud juba inimasulaid terroriseerima - nood toodi sisse Indiast saja viiekümne aasta eest, et nad kaevandustes tööd murraksid.
Kui Eesti jahimehed käivad metsas sigu ja põtru laskmas, siis Austraalia jäägrid jahivad metsikuid kasse ja koeri. Aktiivsed pensionärid käivad aga kodumaastikke patrullimas, et sealt plehkupannud toataimi tabada ja hävitada.
Meie piiriõppetunniks oli valvsa tolli poolt konfiskeeritud telk, mis õnneks küll paari tunni pärast - hoolikalt desinfitseerituna - tagastati.
Praktiline kultuuriantropoloogia
Kui James Cook 1770. aastal Austraalia Briti krooni omandiks kuulutas ning pärast oma Ameerika kolooniate iseseisvumist britid oma kõrilõikajaid sinna - kaugele jalust ära - hakkasid vedama, asustas kontinenti hinnanguliselt ligi pool miljonit aborigeeni. Aborigeenid olid sinna tulnud juba 40 000 aastat tagasi üle Indoneesia väinade, vahepeal välja arendanud omanäolise, kuigi kiviaegse kultuuri, puhusid termiitide poolt tühjaks näritud õõnsaid puutorusid, loopisid känguruid bumerangidega, harrastasid ilmsi unenägemist ja sõdisid seal tasapisi omavahel - pole ju aborigeenid mingi homogeenne etniline rühm, nad rääkisid üle 200 eri keele ja neil oli manner omavahel juba ammu hõimumaadeks ära jaotatud.
19. sajandi lõpuks oli neid järel vaid mõnikümmend tuhat. Kohanemata immuunsüsteemiga aborigeene niitsid eurooplaste nakkushaigused, kaasa aidati nakatatud esemete ja mürgitatud jahu sokutamisega päriselanikele. Neid notiti ka lihtsalt niisama - veel kuni Teise maailmasõjani välja. Eks siis aborigeenid püüdsid omalt poolt ka vastu anda, niipalju kui jaksasid, aga egas odaga tulirelvade vastu ei saa. Ametlikult inimesteks tunnistati aborigeenid alles paarkümmend aastat tagasi - siis hakati ka neid rahvaloendustel üle lugema, enne seda kuulusid nad koos muude karvaste olevustega lihtsalt võsafauna hulka. Alles üheksakümnendate l algatas valitsus rahvusliku leppimise t eema ja nüüd püütakse ka Austraalias heastada sajandite vältel põliselanikele tehtud ülekohut.
Harjunud ameeriklaste - kes ei tee sageli vahet Euroopal ja Aafrikal - ignorantsusega, üllatas positiivselt ausside hea geograafiatundmine. Põhjuseks ilmselt asjaolu, et Austraalia on suhteliselt hiljuti minetanud Ühendkuningriigi koloonia staatuse ja on läbi sajandite tundnud end pigem osana Euroopast. Austraalia väeüksused on ustavalt seisnud emamaa vägede kõrval ja teevad seda nüüdki - sedakorda Iraagis. Huvitav on aga teada, et maailmasõdade kõrval ühed austraallastele suurimaid inimkaotusi põhjustanud lahingud peeti sealsamas naabersaarel - Maoori sõdades ülemöödunud sajandil hukkus tuhatkond Austraalia sõdurit.
Tahad liikuda - otsi rattad!
Õige meetod Austraalias punktist A punkti B kulgemiseks on kahtlemata rendiauto. Kui distants ületab aga juba tuhat kilomeetrit, tuleks pigem lennata. Bensiin on veidi odavam kui Eestis.
Autosõidu puhul tuleb arvesse võtta, et juhul kui austraallased on öelnud, et nelivedu on vajalik, siis nad seda ka mõtlevad. Sel jutul on tõsi taga - piir elu ja surma vahel on Austraalia sageli üsna õhuke. Siinkohal filmisoovitus - vaadake "Jaapanlase lugu" (2003). Üldiselt ühendabki Austraalia filme omavahel asjaolu, et seal alati keegi mingil kummalisel ja õudsel viisil hukka saab. Ja tegelikult hukkubki Austraalias igal aastal sadu inimesi - lõviosa neist juhmid turistid, kes lähevad ilma veeta põõsastesse kolama ja seal lihtviisiliselt ära kuivavad [filmisoovitus - "Piknik rippuval kaljul" (1975)]. Et saaks inimese üles leida, kui ta kaduma läheb, riputatakse inimestele külge raadiomajakaid ja iseenesest võiks see tehniline abivahend töötada päris hästi, kui poleks jällegi inimfaktorit, kes sageli noid majakaid "pulli pärast" aktiveerib.
Aga oma elunatukesest ilma jääda on Austraalias võimalusi teisigi - näiteks võivad ookeaniranniku tugevad looded ujuja väikesele ookeanitripile kaasa viia või siis murdlained ta vastu kaljusid lömastada. Huvitav oli teada saada, et paljud jaapanlased tulevad Austraaliasse surfamist õppima, oskamata seejuures ujuda! Bioloogilistest ohuteguritest võiks ära mainida "meriherilased" ja meduusid - nende mereloomakeste mürk halvab supleja kergesti. Kaugemal põhja pool reisides ei ole eriti tervislik end siseveekogude kohale küünitada seal saaki varitsevate krokodillide tõttu. Põõsastes sahistavad maod, skorpionid ja mürgiämblikud. No ja ookeanis patrullivad muidugi veel verejanulised haid. Kõige selle hai- ja krokodillihirmu taustal tasub aga teada, et kängurud tapavad siiski mitu korda rohkem inimesi - tehes seda lihtsalt liiklusõnnetusi põhjustades. Absoluutarvudes hukkub fauna karvase käe läbi ometi suurusjärgu võrra vähem rahvast kui oma lolluse tõttu.
Õhkõrna piiri teispoolsusega rõhutavad ka morbiidsed liiklustahvlid, mis tulevad näiteks meelde, et "mikrouni tapab sekundiga" ja soovitavad teha sagedasi peatusi, et sõit üle elada. Muide, Austraalia reeglite järgi ei pea roolis olema purukaine - lubatud on vere alkoholisisaldus kuni 0,05% ehk teisisõnu üks pudel õlut iga kahe tunni tagant. Loomulikult - no katsu sa kaine peaga läbi Austraalia tühermaa sõita! Kasutan võimalust siinkohal aga hoiatada kõiki tulevasi maailmarändureid New South Walesi osariigis üles seatud kiirusekaamerate eest, sealne maanteefotomodel likarjäär võib minna teile kalliks maksma. Ka käesoleva artikli honorari annetab autor "Reigo kiirustrahvide tasumise fondi".
Külalislahkuse klubi
Milleks ööbida isikupäratutes hotellides kui seda on võimalik teha kohalike inimeste juures ning nendega vahetult suhelda?! Just sellist võimalust pakub liitumine reisifanaatikute klubiga. Internetis elab oma elu nähtus nimega hospitalityclub.org millega liitumine avab võimaluse külastada teisi klubi liikmeid kaugetel maadel ja sageli nende juures ka öömaja saada. Tagantjärele on kahju vaid sellest et ei olnud oidu sellest võimalusest haarata juba enne oma varasemaid reise! Tänu reisiklubile avanes muuhulgas võimalus ööbida jõel ulpivas ujuvmajas ning dzungli serval ürgvanas talumajas. Aga ka luksuslikes erabasseinidega häärberites.
Lõunamandri atraktsioone:
- Austraalia Alpid - Mt. Kosciuszko Rahvuspark jääb Canberrast veidi lõunasse. Austraalias Austria alpiküla atmosfääri pakkuvaks suusaturismi Mekaks on Thredbo. Samas on ka kontinendi kõrgeim mäetipp (või peaks ütlema küngas?), 2228 meetrine Kosciuszko. Kolm aastat tagasi möllanud tulekahjud tüügastasid poole rahvuspargist kuid eks ole huvitav vaatepilt seegi.
- Austraalia sümboliks on Ayers Rock ehk Uluru. Tegemist on peaaegu täpselt mandri keskpunktis asuva koletu suure punase liivakivikaljuga mille küür mõnesaja meetri võrra maapinnast välja ulatub. Aborigeenide püha objekt mistõttu selle turismiobjektina eksponeerimise üle igavene jagelemine käib. Uluru külastamiseks tuleb lennata Alice Springsi.
- Tasmaania - jahe lõunaprovints, Austraalia ‘vanadekodu' ja loodusreservaat. Sinna võib minna pingviine ja Tasmaania kukkurkuradeid vaatama.
- Kakadu Rahvuspark - aborigeenide ürgsed kivijoonistused ja troopikaseiklused Austraalia põhjarannikul. Krokodillid, kaasuarid, kilpkonnad jne. Rahvuspark asub aborigeenide maal ja riik rendib seda neilt.
- Suur Vallrahu - planeedi sukeldumissihtkohaks number üks peetav korallriff idarannikul. Riff on üle tuhande kilomeetri pikk ja kerkib siin-seal koralliatollidena ka üle veepinna.
- Fraseri saar on suurim liivamassiiv siin planeedil - 15 korda 120 kilomeetrine liivalaid idarannikul. Suurim ja puhtatõuliseim säilinud dingopopulatsioon ning kristallpuhas loodus kus käiakse nelirattaveoga dziipidega liiva sees kimamas.
- Kullarannik (Golden Coast) - sada kilomeetrit liivaranda ja surfilaineid Brisbane lähistel.
- Teemapargid Kullarannikul - Dreamworld, Seaworld, Warner Bros Movie World ja Wet'n Wild - kohalik versioon Disneylandist. Siia voolab koolivaheaegadeks kokku mitusada tuhat teismelist üle kontinendi.
- Kullarannikul on ka hiljuti astelrai oga läbi hukkunud Steve Irvine'i Australian Zoo - lastesõbralik loomade show-park.
