Nimelt ütles üks härra tema nime kogemata valesti, vahetades viimase „e“ „a-ga“, mis üldsust morjendas. Härra muigas seejärel heatahtlikult ja vabandas, et „ma ju hääldasin saksapäraselt“. Misjärel muigas ka autor Aareleid. Mulle tundus see naeratus tervistav ja üldsegi mitte etteheitev. See teatav soe alandlikkus (mis on tänases ilmas väga positiivne iseloomujoon) võitis mu südame.

Kai Aareleid on kindlasti üks nendest autoritest, kellele võiks ennustada kohta eesti proosaloos. Tema tundlik stiil ja tegelaste valulik reaalsustaju kipuvad olema kriteeriumid, mis ülendavad ja lukustavad autoreid kirjanduskaanonisse. Nii on kaanonivääriline ka Aareleiu uus romaan „Linnade põletamine“, mis on rahulik ja nüansseeritud tagasivaade peategelase Tiina lapsepõlve ja 1950.–1960. aastate Eesti ellu. Läbi lapse silmade avaneb lugejale tollane olustik, aga eelkõige inimsuhetega seonduv padrik.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel