Rahvuse rusikas
Paistab nii, et kui rahvustel on tõusuaeg, aktiivsuse,
emantsipeerumise, enesekehtestamise periood – kui nad on passionaarsed,
nagu ütleb vene etnoloog Lev Gumiljov –, siis sünnitavad nad
endale ka kuulsad poksijad. Poksija on indikaator, et rahvus (ka rassi-
või rahvusgrupp) tahab oma senisest seisust välja,
kõrgemasse seltskonda. Getost pääseb laiemasse ringi sageli
poksiringi kaudu.
1920.–1930. aastail olid Ameerikas
keeluseaduse sünnitatud gangsteripõlvkonnana väga
passionaarsed itaallased ning neil oli välja käia ka hiiglakasvu
raskekaalu-poksija Primo Carnera. Tõsi, mõned pidasid teda
lihtsalt gangsterite sõbraks, kelle võidud olid ette kinni
makstud.
Kahtlemata oli 1930ndatel maailmameistriks saanud
neegerpoksija Joe Louis, vahest kõigi aegade parim raskekaallane
üldse, hoopis parem poksija. Temast sai Ameerika kangelane, kelle
võtsid omaks ka valged. Veelgi vägevam ideoloogiline märk oli
aga sakslaste raskekaallane Max Schmeling, kel õnnestus neeger Louis
saksa rahva ja Juhi rõõmuks kord tõepoolest nokauti
lüüa. See oli rahvuse triumf, aaria rassi üleoleku tõend.
Kordusmatši võitis esimeses raundis Louis, aga Schmeling oli
nii andekas, et suutis ikkagi jääda Kolmanda Riigi
kõrgseltskonda. Curzio Malaparte kirjeldab teda oma loos “Kriket
Poolas” vaimuka ja sõltumatu mehena, natslikest
võimukandjatest vaimselt üle ulatuvana.
Schmeling polnud lihtsalt poksija, vaid tõeline kohanemisgeenius.
Nimelt juba Weimari vabariigis hästi elanud poksija peitis 1938. aastal
Kristalliöö ajal oma hotellituppa kaks juudi poisikest, kes
sõja üle elanuna “rahvuspoksijat” hea sõnaga
meenutasid. Ka jätkus tal kindlat meelt keelduda Hitleri enda tehtud
ettepanekust astuda parteisse. Pärast sõda hakkas ta kauplema
kokakoolaga, sai rikkaks meheks ning kui Joe Louis 1981 purupaljana suri,
maksis Schmeling kinni tema matused ja kandis tema kirstu. Günter Grass
meenutab poksijat tunnustavalt raamatus “Minu aastasada” –
Schmeling elas üle 20. sajandigi, lahkudes meie seast alles hiljuti,
aastal 2005 peaaegu sajandivanusena.
Ameerika
itaallaste seas oli parim poksija kahtlemata Rocky Marciano, kes võitis
juba vananeva Joe Louisi ja lahkus areenilt võitmatuna 1955. Pärast
seda hoidsid raskekaalu maailmameistritiitlit ainult neegrid ja üldiseks
sai veendumus, et valgel inimesel pole füsioloogilisi ega passionaarseid
eeldusi mustanahalist võita.
Ometi on viimased
aastad tõendanud vastupidist – ühegi olulise liiga (neid on
vähemalt viis) raskekaalumaailmameistritiitel pole enam Ameerika
neegerpoksija käes. Kõik need on hõivanud endised
nõukogude inimesed. (Üks libises küll momendil nigeerlasele,
sest Kasahstani venelane Maskajev ei saanud vigastuse tõttu seda
tähtajal kaitsta.) Oktoobris pidid Moskvas üksteise vastu astuma kaks
raskekaalu maailmameistrit – Usbekistani kodanik Šagajev ja
dagestanlane Ibragimov, aga kuna esimene haigestus, leiti Ameerikast veel
üks vana neeger, kes poksida tahtis, 45aastane Evander Holyfield. Veteran
kaotas. Need päevad, kus neegrid pidid Ameerikas endale rusikaga teed
tegema, on lihtsalt läbi. Räppimisega saab staariks vähemate
muhkudega ning lääne rikkust ja glamuuri ihaleva nõukogude
inimese passionaarsusele pole neil miskit vastu panna.
Üks raskekaalu maailmameistritiitli tänastest taotlejaist on
Iisraeli poksija Roman Greenberg, endine nõukogudelane temagi. Taaveti
täht pükstel (ta on poliitiliselt aktiivne, ütleb, et vi
rutab juutide ja Iisraeli eest), otsib temagi Inglismaalt ja Ameerikast
neegreid taga, kes tahaks temaga rusikavõitlust pidada. Juudid, kes
siiani maletajatena silma paistnud, on valmis poksijateks hakkama, aga neegrid
enam ei viitsi. (Tõesti, pärast Eri Klasi polnud ma ühestki
juudi poksijast kuulnud, ning eks temagi huvid olid rohkem mujal.)
Mida siinses spordikommentaaris eestlaste kohta arvata?
Eestlane pole kunagi eriline poksija olnud (kuigi 1930ndail meil mõned
rahvusvahelised elukutselised ikkagi olid). Vabariigi venelane Nikolai Stepulov
võitis koguni olümpiahõbeda, aga paraku rakendus tema
passionaarsus 1940. aasta punapöördesse. Me oleme rohkem maadlejad ja
sel alal on meil hiljutisi saavutusi, kui mõelda Pertelsoni, Padari,
Baruto ja Nabi peale. Tähendab, on tahet maailma murda ja läbi
lüüa, on tõendeid “rahvuse tõusust”.
Olulisena jääb siiski piinama küsimus,
millesse on ikkagi kätketud meie tõusuaastate põhiline
passionaarsus, mis targu poksi kanaliseerimata jäänud ning males kah
enam välja ei paista.
Omariiklusse, oma riigi ehitamisse? Seda
loomulikult. Sellesse majandusedusse, mida me nii imetleme. Või vahest
kõige rohkem siiski individualiseerumisprotsessi? Oma ärisse, oma
majja. Need on head näited.
Aga vahest toodab
too avatud võimalustega noore riigi passionaarsus ka seda hullu
enesekehtestamiskirge, maanteemõrvu, millest tänavu nii palju
kõnelnud oleme. Või hiljutine krimilugu Ekspressist, kus kellegi
laps oli visanud kellegi Lexust mättaga ja siis tulid mängu kurikad,
püstolid, süütamine, kohtuasi. Päris hull viha ja
kättemaks mitte millegi pärast. Või võtkem juba
klassikaks muutunud koloonia unistuste rannal Marbella suvepäikese all,
kust aeg-ajalt tuleb mõni mõrvasõnum. Ja eesti
narkomuulad, kes valmis, preservatiivid kõhus, üle maailma
rändama. Eestluse piirid needki.
Mõru
meelega võiks öelda, nagu fs kõrval olevas nädala
luuletuses: “nyyd on eestlane / suurem kui eestlane”. Suurem kui
teine eestlane, iga hinna eest tegija ja rikas.
Vahest
tuleks need eestlased, kes oma ägeda passionaarsuse tõttu enam oma
loomulikesse piiridesse ei mahu, saata Ameerikasse neegritega poksima, aga kui
neegreid pole enam võtta, siis venelaste, dagestanlaste ja juutidega,
meie saatusekaaslastega.