Rainer Sarneti „November” (2017) on julgustükk, nii nagu oli julgustükk ka meie omamütoloogia käsitlemisel Sarneti filmi aluseks olnud Andrus ­Kivirähki romaan „Rehepapp ehk november” (Varrak, 2000). „Rehepapist” on kujunenud omamoodi rahvuseepos taasiseseisvunud eestlasele ja see on pannud aluse ka taasiseseisvumisaja ühele kõnekamale meemile – rehepaplusele, mis märgib kavalat, omakasupüüdlikku tegutsemisvõimet kultuurilis-majanduslikus alluvussituatsioonis.

Sarnet ehitab filmirežissöörina Kivirähki mütoloogiakäsitlusse oma loo, jättes sealjuures alles enamiku romaanist tuntud elemente ja tegelasi. Sarneti fookus kandub aga vana targa rehepapi juurest noortele ja seab esiplaanile mitte niivõrd ellujäämise või hakkamasaamise põrgurahvaga manipuleerimise abil, kuivõrd armastuse otsingu ning kestvuse probleemid. Seeläbi püüdleb Sarnet kõrgematesse sfääridesse kui ainelist kasu otsiv rehepapp, sellele viitavad ka sümbolistlikud kristliku müstika stseenid veritseva Kristuse kujuga, mida romaanist ei leiagi. Sarneti „November” on fantaasia- ja kelmikomöödia elementidega armastusfilm, millel juured sügaval rahva alateadvuses. 

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel