26.07.2007, 00:00
Richard Brautigan "'Hanguga elavhõbedat pildudes"'
Richard Brautigan
“Hanguga elavhõbedat pildudes”
Tõlkinud Lauri Sommer. Ninniku, 2007. 166 lk.
Brautigani proosat on eestindatud mitmel korral (“Arbuusisuhkrus”, “Abort” ja “Forellipüük Ameerikas”), tema mahukat luuleloomingut on aga tõlgitud suhteliselt vähe.
Brautigani tekstid on otsast lõpuni vigurit täis ja see on ühtaegu nii ta suurim pluss kui miinus. Esimese hooga on lõbus, siis tekib kerge hämmastus ja viimaks... no kui kaua suudab inimene järjest lugeda teksti, kus iga kolmas lause on üles ehitatud mingitele napakatele para-, hüper- või tont-teab-mis-boolidele, mille keskme moodustab sõna “nagu” – “Peldiku sisemus nägi välja nagu inimnägu”, “Õngenöör oli nagu heli” (laske aga ise samas vaimus edasi ad nauseam).
Brautigani pidevate korduste kohta märgib Lauri Sommer, romantiline ja kena inimene, et need on “arenevad teemad, kus luuletused toimivad üksteise laienduste ja kommentaaridena”. See on kindlasti üks võrdlemisi viisakas võimalus materjali suhtuda – eeldusel, et lugeja on Brautigani paadunud austaja. Aga mingil hetkel läheb neetult igavaks, sest kõik on üks ja seesama: vigurist oled sina sündinud ja viguriks pead sina saama.
Nüüd, kus ma oma brautigani-frustratsiooni olen välja elanud, võin kinnitada, et tegelikult mulle Brautigan väga meeldib ja et käesolev kogumik eelmainitud kitsaskohtade all ei kannata. Siin on hanguga elavhõbedat keskpõrandale kokku kuhjatud ning elamusi leiavad nii absurdilembid kui ka tundelisuse otsijad. Olulisena tuleb ära märkida raamatu lõpus olev tõlkijapoolne põhjalik sissejuhatus algajale brautiganiaanile – varustatud elulooliste seikade ja kõiksugu kaemustega.
Brautigan ise oli võrdlemisi järjekindlusetu ses suhtes, kas pidada end luuletajaks või proosakirjanikuks. Ilmselt seetõttu ongi ta proosatekstides omamoodi luulerütm ja luuletustes teatav... khm... proosalisus. Ah et kuidas aru saada, kumb on kumb? Luuletuste read on lühemad.
“Hanguga elavhõbedat pildudes”
Tõlkinud Lauri Sommer. Ninniku, 2007. 166 lk.
Brautigani proosat on eestindatud mitmel korral (“Arbuusisuhkrus”, “Abort” ja “Forellipüük Ameerikas”), tema mahukat luuleloomingut on aga tõlgitud suhteliselt vähe.
Brautigani tekstid on otsast lõpuni vigurit täis ja see on ühtaegu nii ta suurim pluss kui miinus. Esimese hooga on lõbus, siis tekib kerge hämmastus ja viimaks... no kui kaua suudab inimene järjest lugeda teksti, kus iga kolmas lause on üles ehitatud mingitele napakatele para-, hüper- või tont-teab-mis-boolidele, mille keskme moodustab sõna “nagu” – “Peldiku sisemus nägi välja nagu inimnägu”, “Õngenöör oli nagu heli” (laske aga ise samas vaimus edasi ad nauseam).
Brautigani pidevate korduste kohta märgib Lauri Sommer, romantiline ja kena inimene, et need on “arenevad teemad, kus luuletused toimivad üksteise laienduste ja kommentaaridena”. See on kindlasti üks võrdlemisi viisakas võimalus materjali suhtuda – eeldusel, et lugeja on Brautigani paadunud austaja. Aga mingil hetkel läheb neetult igavaks, sest kõik on üks ja seesama: vigurist oled sina sündinud ja viguriks pead sina saama.
Nüüd, kus ma oma brautigani-frustratsiooni olen välja elanud, võin kinnitada, et tegelikult mulle Brautigan väga meeldib ja et käesolev kogumik eelmainitud kitsaskohtade all ei kannata. Siin on hanguga elavhõbedat keskpõrandale kokku kuhjatud ning elamusi leiavad nii absurdilembid kui ka tundelisuse otsijad. Olulisena tuleb ära märkida raamatu lõpus olev tõlkijapoolne põhjalik sissejuhatus algajale brautiganiaanile – varustatud elulooliste seikade ja kõiksugu kaemustega.
Brautigan ise oli võrdlemisi järjekindlusetu ses suhtes, kas pidada end luuletajaks või proosakirjanikuks. Ilmselt seetõttu ongi ta proosatekstides omamoodi luulerütm ja luuletustes teatav... khm... proosalisus. Ah et kuidas aru saada, kumb on kumb? Luuletuste read on lühemad.