Roberto Saviano “Gomorra. Reis camorra äriimpeeriumisse ja võimuunelmasse”

Itaalia keelest tõlkinud Pirkko Vähi-Mohsen. Varrak, 2009. 280 lk.

Roberto Saviano

“Gomorra. Reis camorra äriimpeeriumisse ja  võimuunelmasse”

Itaalia keelest tõlkinud Pirkko Vähi-Mohsen. Varrak, 2009. 280 lk.

Uurivate ajakirjanike kirjutatud raamatud on tihti erakordselt head. Tegelikult peaks Itaalia uuriva ajakirjaniku  Roberto Saviano maffiaraamatu liigitama üldse “new journalismi” ehk nn uue ajakirjanduse järele, millega tõusid omal ajal tähelepanu keskpunkti näiteks Tom Wolfe ja Hunter S. Thompson.

Kuid kui esimene neist on eelkõige intellektuaalne snoob ja teine oli joodik ja narkar ja liiderdaja, siis Saviano jääb Napoli maffiat ehk Camorrat uurides üdini reporteriks. Tal oleks ju hea võimalus ennast dramatiseerida ja esiplaanile upitada, kuid ta ei tee seda. Elu tema ümber on, kui kasutada “Star FMi” hommikuprogrammi slõuganit, nii ehe, et parem ongi, et me seda oma silmaga ei näe. Kui Saviano hakkas 2006. aasta kevadel uurima Napoli organiseeritud kuritegevust, sai ta lõpuks hakkama seni kõige ulatuslikuma analüüsiga Camorra tegevusest ning selle mõjust, mis ulatub üle terve Itaalia ning paljudesse maailma suurlinnadesse.

Saviano töötas Camorra kontrollitud tehastes, ehitustel ja oli maffiapulmas kelneriks.

Neljateistkümneaastaselt nägi ta pealt esimest mõrva.

Laenan järgneva lõigu iseenda tekstist, mille kirjutasin raamatu ingliskeelset originaali  arvustades. “Selle raamatu mõistmiseks on vaja endalt küsida: mis on tõde? Ja seda mitte filosoofilises plaanis, sest siis oleks ju hoopis põnevam küsida: mis on vale?

Tõde, nagu seda seletab Roberto Saviano, on vägivald, mille teel ei ole mingeid takistusi – ei moraalseid, eetilisi, seaduslikke ega ühiskondlikke. Tõde – see on jõhker jõud, see on brutaalne üleolek, see on hirmuvalitsus. See on pähe lastud kuul või karistuseks murtud jalaluud; automaadivalang poeaknasse, avalik hukkamine rahvast pungil baaris; see on teadmine, et vägivald on paratamatu ja igavene ning Camorra on selle isand. Vastupanu Camorrale pole isegi mõttetu või eluohtlik, see on lihtsalt kujutlematu. Kui vägivald on õhk, mida sa päevast päeva hingad, siis kuidas võidelda hingamise vastu?”

Kui keegi tahab hilisõhtustele romantilistele maffiaseriaalidele vahelduseks karedat tõde, siis lugegu Savianot. Ja süüdistagu iseennast, kui okserefleks käivitub.

Priit Hõbemägi