Rohekuldne Myanmar
Myanmar ehk Birma on kaunilt mitmekesine maa: suurte jõgede deltad, silmipimestavalt valge koralliliivaga palmirannad, troopilise metsaga kaetud mäed, isegi mõni lumine tipp. Koondmulje maast: lopsakas soojas niiskevõitu roheluse hämus kuldsed pagoodid – väga meeldiv värvikooskõla. Linnades on kättesaadavad kõik tsivilisatsiooni hüved, enamik rahvast elab aga külades üsna primitiivset, kuid siiski rõõmuküllast elu. Lapsi on palju, nad liiguvad külas karjakaupa, kolme-nelja-aastased tassivad veel väiksemaid õdesid-vendi seljas, ja kõik saavad omavahel väga sõbralikult läbi. Elamud on vaiadel ja enamasti ilma seinteta, peal palmilehtedest katus, mida uuendatakse iga viie aasta tagant. Hämaruses läbi küla sõites võib näha majade sisemustes eredavärvilisi laike – värvitelereid!
Kuigi suurte linnade ümbruses on päris korralikke asfaltteid, on Myanmaris kõige otstarbekamaks liiklusvahendiks siiski lennuk, millega kaetakse ka 150–200kilomeetriseid vahemaid (maismaateekond võtaks terve väsitava päeva.) Lennujaamades on tavaline, et kõik eri kohtadesse reisijad vaatavad üksisilmi suurtest klaasakendest maandumisrada, sest võimalusi on kaks: lennuk kas tuleb või ei tule. Lennureisijaist on pooled välismaalased ja pooled kohalikud, kelle kuulumisest haritumasse ja jõukamasse kihti annavad tunnistust nii näoilme kui riietus.
Hinajaana igavus
Budismis on erinevused palju suuremad kui kristluses. Myanmaris võib näha hinajaana (väikese sõiduki) budismi selle kõige ehedamal kujul. Erinevalt näiteks Tiibeti budismist ei loodeta siin praeguses elus valgustatuks saada, vaid arutletakse nii: elusid on ees veel palju, kui praeguses elus ka natukene edasi jõuan, on hea. Lääne inimesi ju selline aeglus ei rahulda ja seepärast levib maailmas hoopis rohkem teine budismi vorm, Tiibetis levinud vadzrajaana (välgusõiduk), milles leidub palju efektseid psühhotehnikaid. Ka mulle tundus Myanmari budism ilus, kuid igav: pühamud on enam-vähem ühesugused, kõigis enam-vähem ühesugune Buddha kuju, millel reeglina pole kunstiväärtust. Kujutavas kunstis on siinmail sageli lepitud asjaarmastajatasemega, arhitektuur see-eest jätab küll sügava mulje. Siiski ei saa öelda, et head kuju ei tuntaks siinkandis ära – seda peetakse lausa imeks. Kujukaim näide sellest on Smaragdbuda naabermaa Tai pealinnas. Selle vaevalt ehk meetrikõrguse rohelisest kivist kuju eksponeerimiseks on templisaali otsaseina ehitatud terve kullamägi loendamatute nikerdustega, mille keskel ülal kõrgel troonib Buddha ise. Muidugimõista ei lubata pildistada – nagu ikka, kui oleks midagi tõesti jäädvustamisväärset… Muljetavaldav oli ka paljude lihtsate usklike sügav usuline hardumus, millega nad alatrite ees põlvitasid. Ajapikku hakkas see kõik meenutama mõnd kristluse pietistlikumat suunda ja tekkis tunne, et sellel, kas kummardad Buddhat või Kristust, pole mingit sisulist vahet – tulemus on täiesti üks: positiivne energia.
Inle järvel
20 km pikal ja 10 km laial metsaga kaetud mägede vahele surutud järvel elab troopilisele soole ehitatud vaielamutes 130 000 inimest. Oleks meil aasta ringi suvi, oleks midagi sellist täiesti mõeldav Võrtsjärve soostuvas lõunaosas. See linn on veneetsialikum kui Veneetsia – Veneetsias ikka on tänavaidki, siin üldse mitte. Kauplemine turul käib suuremalt jaolt otse paatidest, ehkki on ka vaiadele ehitatud "turuhoone". Veelgi hämmastavamad on sellises soos valgeks lubjatud ja ülalt kullatud pisikesed, kuid kaunid kivist pagoodid, mida on kohati päris ridamisi. Pagood sümboliseerib ühtaegu nii kellukest kui vihmavarju. (Myanmari vihmavarjud pole mitte ülal hoitava kilbi kujulised nagu meil, vaid torbikukujulised.)
Juba eelkooliealised lapsed, keda on palju – nagu siin kõikjal –, aerutavad vilkalt oma väikestes künasid meenutavates puust paatides suurte mootorpaatide vahel.
Bagan on lauskmaa laia Irrawady jõe ääres ja taamal terendavate mägede jalal, täis pikitud loendamatuid templeid, millest suurem osa on ehitatud 12.–13. sajandil. Kunagi oli neid kakskümmend tuhat, nüüd on selliseid, millest midagigi säilinud, ainult neli tuhat, kuid sellegipoolest on see suurim pühamute ala maailmas. Tõsi küll, siingi annab tunda see hinajaana igavus – mõjub arhitektuur, kuid pole nii põnevaid kujusid nagu näiteks khmeride Angkor Vatis. Mind hakkas ajapikku tüütama birma kultuuri teatav erootikavaegus: Indias ja Nepalis võib igal sammul saada puudutatud erutavast ilust, ka läänemaailmas on kas või tänavareklaamis päris kaunist erootilisust – mõned püüavad millegipärast selle vastu isegi võidelda! –, siin aga täielik kasinus, kargus. Küll püüdsin suveniirimüüjaile ja tänavakunstnikele selgeks teha, et kogun erootilist kunsti ja ostaksin ehk, kui neil oleks pakkuda midagi selles vaimus, kuid see oli tühi jändamine – ei teagi, kas arusaamist takistas nende peaaegu olematu inglise keel või kultuuri aseksuaalsus.
Bagani vanade templite vahel uidates püüdsin kujutleda, kuidas nägi siin kõik välja selle kultuuri hiilgeajal: mis oli siis praeguse metsiku rohumaa ja võsa asemel. Hämmastav, et siis, kui meil oli Lembitu aeg, võis siinne suur linn sisendada endale headuse ja ligimesearmastuse peeneid ja üllaid ideaale – samal ajal kui mitte kuigi kaugel mägisuguharude juures valitsesid üpris võikad uskumused, mille kohaselt tuli hankida võimalikult rohkem võõraste päid, et naised sigiksid ja põlluviljad kasvaksid. Viimane selline peaküttimise juhtum on Myanmaris aset leidnud paarkümmend aastat tagasi.
Vana pealinn Mandalay
Mitmed iidsed linnad moodustavad siin linnastuid, mille elanike koguarvu hinnatakse neljale-viiele miljonile. Siin on suuri kloostreid. Omapärane vaatepilt avaneb hommikul kella kümne paiku, kui mungad tulevad oma kerjakaussidega kloostrisse tagasi. Väravas moodustavad nad lausa hanerealise rivi: igaühel käes mustast puust pütike kaasatoodud riisiga, mis kallatakse ühisesse katlasse ja keedetakse enne söömist veel kord läbi. Myanmaris elab iga poisslaps kas või mõne nädala kloostris mungaelu. Kellele see meeldima hakkab, see jääbki.
Mandalays on palju juveeli- ja kullassepatöökodasid, siin valmistatakse ka parimat lehtkulda, mida taotakse õhukeseks päris primitiivselt suurte vasaratega. Lehtkuld on birmalaste elus üks oluline asi. Kõige lihtsam ja odavam viis Buddhale austust avaldada on asetada ta kuju ette mõned ilusad lilled (mis ei maksa siin midagi), kõige kallim aga suruda kuju vastu kullalehti. Mahamuni pagoodis on tehtud seda nii palju, et kuju katab juba 17 sentimeetri paksune kullakiht. Suureks imeks peetakse seda, et ka kuju nägu – kuhu kullalehti ei lisata – oleks nagu kogu kuju proportsioonidega kaasa kasvanud. Suurel värskelt maalitud pannool on näha, kuidas valitseva sõjaväehunta liikmed kannavad suure Buddha kuju ümber ühel meelel hiiglaslikku lillevanikut. Mis puutub poliitilisse olukorda maal, siis selles osas ei saanud ma kuigi palju selgust, seda enam, et mu reisi sihiks oli tunnetada hinajaana budismi olemust. Tundub, et mingeid karjuvaid vägivallategusid Myanmaris praegu siiski ei sünni ja rahvas on oma eluga üldjoontes rahul.
Shedagoni pagood
Pimeduses paistab mitme kilomeetri kauguselt hotelliaknasse požektoritest valgustatud kuldne Shwedagoni pagood, üks maailma hämmastavamaid sakraalehitisi, mille ümber arvatakse olevat rohkem kulda kui Inglise pangas ja mille teravas tipus on üks maailma suurimaid briljante ja selle ümber arutu hulk kalliskive – mida muidugi ei näe, aja pead nii kuklasse, kui tahad.
Ümber kullatud stuupa on palju väikesi valgest marmorist ehitisi, igas oma Buddha kuju. Ka tänavad nende vahel on kaetud marmorplaatidega. Siin kõnnitakse paljajalu. (Meie Paljasjalgne Tõnisson leidis tõesti lõpuks enda jaoks sobiva paiga – kusagil mujal pole vist nii laialdasi templikomplekse, kus kõik käivad paljajalu!) Loojuva päikese kiired kuldavad keskset stuupat. Siin kõnnitakse perekondade kaupa, saadakse osa sellest muinasjutulisest ruumimõjust, neist energiaist, mida siin tajub isegi võõras. Imelik, et teatmikes nimetatakse Myanmari üheks maailma kõige vaesemaks maaks. Kuidas saab olla vaene maa, kes on loonud endale sellise pühamu, sellise energiakeskme!...
Muide, et tunnetada, millist energiat võib kiirata üks korralik monument, selleks polegi vaja nii kaugele sõitagi, piisab, kui külastada lätlaste Tähenaist Riias. Üks meie raadiokommentaator õhkas hiljaaegu: et nüüd, kui Eestil on olnud erakordselt hea majandusaasta, ei hakataks seda raha memoriaalide ehitamiseks kulutama!... Niisiis ongi meil pealinnas umbes sama suur küngas nagu see, millel paikneb Yangoonis Shwedagoni pagood, aga meie omal on ainult ajast ja arust kõlakoda ning üks nukker põllukivi.
