Ropu intervjuu asemel
Mõned nimetavad Vene rockorkestrit Leningrad skandaalseks ja mõned lihtsalt ropuks. Tõenäoliselt on see siiski parim, mis Venemaalt muusika osas saada on.
Kõigepealt katke intervjuust Leningradi liidri Sergei "Šnur" Šnuroviga, mille internetist üsna hõlpsalt leida võib.
- Mis on esimene asi, mida teete, et end hommikul, pärast ärkamist, õigesse konditsiooni saada?
- Kõigepealt ma oksendan.
- Selge, aga mida te siis teete. Ma mõtlen midagi positiivset.
- Aa, positiivset. No ma ei lülita televiisorit sisse. Tähendab arvuti panen tööle, vajutan seal kõikvõimalikke nuppe, aga televiisor... televiisor on absoluutne negatiiv. Sealt pole ju võimalik kuulda midagi positiivset.
- Hästi.
- Ah jaa, valetan, mõnel hommikul peksan ma pihku. Pärast seda, kui olen oksendanud. Kui tütarlast kõrval pole, siis peksan pihku. Kui tütarlaps on olemas, siis ma... kuidas seda vene keeles öeldaksegi? Millega me siis tegelemegi... noh?
- Armatsete
- Ei, mitte seda. Öelge nüüd. Ma kohe ütlen ise - me kepime...
*
Mahlakas, kas pole? Vahetult enne, kui võtsin kõne Šnurovile, et temaga laupäevasest kontserdist rääkida, uskusin, et mul saab Vene tänase päeva kõige vingema rock-seltsimehega umbes samas stiilis intervjuu. Šnurovil on juba selline kuulsus, et räägib nii, nagu parasjagu tahab, ning, mis huvitav, isegi konservatiivsemgi osa ajakirjandusest on tasahilju hakanud ära trükkima intervjuusid temaga, nii nagu nad on - ilma piiksude ja tärnikesteta.
Nendele, kes seda lootsid, pean tunnistama, et nii ei läinud. Ekspressi küsimustele vastas meeldiv, intelligentne inimene, kes (varasema kahe Tallinnas-käigu muljete mõjul) ütleb, et Tallinn on imearmas linn, kust ta hankis endale kihvtid kingad ning rüüpas Beerhausis suurepärast õlut. Ka kontserdid, mis seal salata, olid superluks.
Teate, et laupäevase kontserdi pilet on kallim (ligi 1000 krooni) kui ühelgi teisel siinsel kontserdil. Publikuks on oodata pigem rikkureid või, ütleme, keskmisest jõukamaid inimesi.
(Ma muidugi teadsin, et Leningrad on ridamisi andnud kontserte Vene miljonäridele nii alpikuurortides kui kröösuste erapidudel, kuid lootsin, et bändi Peterburi kommunaalkorteri hõnguline poeedi hing pole rikka kliki suhtes nii soosiv.)
Teate, minu jaoks pole vahet, kas publik on keskmisest rikkam või mitte. Pole väga vahet, kelle ees ma esinen. Peaasi, et äge kontsert oleks.
Pealegi, ma arvan, et kui on ikka ansambel, mida ma väga armastan, minu puhul näiteks Red Hot Chilli Peppers, siis ostad ju ikka pileti ja lähed vaatama, mis sest, et on kallis.
Kas selles, kus esineda, on mingi vahe? Üks asi on ju esineda Venemaal, kus saadakse teie lauludest ühtmoodi aru, teine asi Euroopas, näiteks Eestis?
(Olen ikka mõelnud, kas need paljud eestlased, kes Leningradi plaate kuulavad ja bändi kontsertidel käivad, tajuvad laulude sisu, või kuulavad seepärast, et neile tulevad tuttavad ette mõned ropud käibefraasid.)
Eks see on selge, et eri kohtades reageeritakse pisut erinevate asjade peale. Aga muud vahet ma küll ei taju.
Roppustest. Teid armastatakse ja vihatakse seepärast, et kasutate tekstides ohtralt ebasündsaid või siis, nagu öeldakse, mitteformaalseid väljendusi. On see poos või sisemine vajadus nimetada asju oma nimedega?
Minu jaoks pole olemas mitteformaalseid väljendeid. On sõnad, mis lihtsalt sobivad mingi mõtte selgeks väljaütlemiseks, ja kogu lugu. Pealegi, ma usun, maailmas leidub küllalt bände, kel tekstides rohkem roppust kui meil. Ei usu, et me ses suhtes midagi erilist oleme.
Aga, eks ole, publik armastab roppusi?
(Ma olen vahel mõelnud, mis imevägi see on, miks ma üks aasta paadimatkal olles igal võimalusel Leningradi kuulasin ja iseäranis nende mahlakama sõnakasutusega refrääne kaasa laulsin. Võibolla on see mingit sorti teraapia. Kellegi teise laulusõnades esinevaid roppusi, mida muidu ju ei kasuta, on mõnus vahel välja karjuda.)
Ma usun, et see pole põhiline, mida publik armastab. Ma arvan, et neile meeldib energia, mis me enda kontserdil edasi anname. Neile meeldib, kui nad kontserdi ajal saavad tunda, et mingeid kammitsevaid piire ei ole. Tantsivad, laulavad kaasa ja on õnnelikud.
(Siinkohal meenuvad 2001. aastal Café Amigos esimese Leningradi kontserdi korraldanud Paul Pihlaku sõnad. Ta ütles, et polegi oma elus nii vinge energiaga kontserti näinud, kui oli toona Leningradi live.)
Tallinna saabute te bussiga?
Muidugi. Me elame ju naabruses. Ikka bussiga.
Ei, mulle on lihtsalt tundunud, et Leningradil on hullumeelselt tihe esinemiste graafik.
Sugugi mitte. Tööga me end ei tapa. Viimased paar aastat oleme teinud keskmiselt kolm-neli kontserti kuus.
Ei viitsi rohkem või on ära tüüdanud?
Mitte seda. Tahan anda kontserte nii, et need iga kord maksimaalselt naudingut pakuksid. Muidu poleks ju asjal mingit mõtet.
Olen, jah, märganud, et teete telele reisisaadet, kirjutate filmidele taustamuusikat, avasite oma maalide näituse ...
Mulle meeldib, kui ma saan teha, mida tahan. Väljendada end just sel viisil, mis parasjagu mõnusam tundub. Jumal tänatud, ma saan seda teha.
Kas see kuuldus vastab tõele, et kui noorsooliikumine Naši teie bändi oma suvepäevadele esinema kutsus, siis saatsite nad pikalt?
Otseselt pole nad meid kunagi kutsunud. Aga kui kutsuksid, ega me ei läheks.
Miks?
No ei meeldi mulle see liikumine. Mulle ei meeldi kari ega karja ettevõtmised. Ütleks nii, et ma põlgan neid. Mulle ei meeldi ei nende tegevus ega esteetika.
Kui ma vaatan Vene televisioonis mingeid poliitilisi saateid või uudiseid, siis vahel, tundes seal ju paljusidki suurepäraseid inimesi, on tunne, et väga paljud inimesed käituvad kuidagi karjana. Suur osa rahvast valib üksmeelselt ühte parteid ning ei nurisegi väga, kui presidendivalimistel nende eest valik ära tehakse. Kas ongi nii või on see pilt, mis päris tegelikkusele ei vasta?
See on pigem pilt. Tegelikult on Venemaal päris palju teistsugust arvamust, samuti nagu ka teistsugust meediat, mis on riigitelevisiooniga pigem opositsioonis.
Läheb kogu see poliitiline teema teile väga korda?
Üldiselt ma ei märka seda, mis seal poliitikas parasjagu tehakse. Ma märkan, et hinnad lähevad kallimaks, aga meie poliitika ei puutu siin asjasse, üle ilma lähevad kallimaks. Mis siis ikka, eks ostame siis kahe võipaki asemel tulevikus ühe.
* Ansambel Leningard esineb 9. veebruaril Tallinnas klubis Von Überblingen.
