Minu vaieldamatu lemmiksõna reklaam- ja promotekstides on väga laialt kasutatav „juba“.

Sa loed, kuuled sõna „juba“ ning justkui väike energiakärbes hammustaks kannikast ja esialgu veel tasane elektrilöök voogab läbi su lihaskeha. Magusa ootuse, elevuse ja ärevuse plahvatus. Oledki neurolingvistiliselt ära programmeeritud – tahakski seda kohe, tahakski seda juba, sest see on ju juba. Lisage maagiline „juba“ teksti ja nõksti! – ma olen juba müüdud.

Meie saade on taas eetris juba nädala aja pärast!

See on justkui lohutus. Ma just mõtlesingi, et kui kurb, nüüd on nädal aega nii tuim ja tühi elu, aga tegelikult on ju uus saade eetris juba nädala aja pärast. Muidugi. See aeg läheb kiiresti. Easy.

Uus „Pealtnägija“ juba tund aega vähem kui nädala aja pärast.

Sama.

Kohtume teiega Kanal 6 vahendusel juba täna õhtul kell 19.30!

Õigus! Mul on vaja ruttu peedisupp valmis saada. Kindlasti enne poolt kaheksat. Ilmselt pean ma vahepeal ka vetsu jõudma ja prügikasti välja viima. Ärgem munegem.

Meditatsiooniõpetus Timoga juba sel neljapäeval!

Oh sa juda! Mul jääb hing kinni! Tahan hapnikku! Kas ma ikka jõuan!? Mõtteid koguda, mugavad riided otsida. Mingid pehmed dressid vist.

Sünge ja atmosfäärilise drum’n’bass’i õhtu DJ Kersti Madalaga klubis Paarkümmend Pudelit Veini juba sel reedel!

Assa vana getovend! Täpselt – eile oli ju teisipäev, eile ei olnud veel juba reedel, aga täna on kolmapäev ja see reede ei ole ei kaugemal ega lähemal kui juba. Plaan on vaja paika panna. Nagu päriselt paika. Mitte lihtsalt niimoodi suvaliselt.

Juba veebruar 2018 – pelmeeninädal restoranis Maika!

Väga hea, et aegsasti teada on. Siis saab seks ajaks täpsemalt seedimist timmida. Et kogemata täiskõhuga ei lähe.

Bryan Adamsi kontsert Saku suurhallis juba maikuus 2018!

Ega siin polegi suurt enam midagi. Talioder ruttu maha panna. Asemetele uued õled tuua. Saunalaval pehkinud puud ära vahetada. Enne kevadkündi ader üle kõpitseda ja rokkima.

Uus Eesti Ekspress ilmub juba järgmisel kolmapäeval!

Võta ennast kokku, eks, ära passi. Ega nüüd siin mingi maailmalõpuni aega pole, et selle nädala leht läbi lugeda. Uimerdad hauas.

*

Ma mäletan ürgajast, et kunagi tähendas „juba“ minu jaoks seda, et ma olen hiljaks jäämas või lootuselt hiljaks jäänud (Ärka üles! Esimene tund käib juba!). Ja seda „juba“, et miski on viie sekundi või viie minuti pärast. Nüüd on aga kogu aeg „juba“ ja see „juba“ on põhimõtteliselt kohe, ükstapuha, kui palju aega tegelikult veel varuks on. Ja neid „jubasid“ on nii palju, nii palju. Lendavad su poole nagu seebimullid seebimullikahurist ja kui hetkeks tähelepanu või kiiruse kaotad, siis lendlevad sinust mööda ja enam sa neid kinni ei püüa.