Siluett - Eesti moe­­loomingu ­kvintessents

Arhiivimaterjalide ja toimetuse liikmete meenutuste põhjal kirja pannud moekunstnik Anne Metsis.

Kuigi me sel kevadel ühte pool sajandit ilmunud emakeelse moeajakirja värsket numbrit käes ei hoia, ühtib terve põlvkonna eestlaste jaoks mõiste mood paljuski ajakirjaga Siluett.

Koolipõlves riietusime malevavormi, mille prototüübid leiab 1970ndate Silueti noorte eriväljaandes. Hiljem pusisime Silueti lõigete abil kokku riideid, mida poest saada ei olnud.

Ning kodustasime mõisted anorak, reväärid, käänised, passed, põõnad, salakinnised ja soosid – kõik, mida praegune kirjasõna suht vabakäeliselt tõlgendab, kuid millest Siluetiga koos kasvades oli selge pilt. Kasinad olud ja ajastu ideoloogiline kõrgepinge jäid professionaalsete moekirjelduste ja poppide kaanetüdrukute taha peitu.

1958

Nagu teatab ajalooline õiend, hakkab 1958. aasta mais ilmuma aasta varem asutatud Tallinna Moemaja väljaandena ja Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee (EKP KK) loal bülletäänina moeajakiri Siluett. Kokkuhoiust lähtudes esialgu ilma koosseisulise toimetuseta, küll aga mõneteistkümneliikmelise toimetuskolleegiumiga, kus istub koos kunstiinimesi (teatri- ja kostüümikunstnik Natalie Mei, moejoonistaja Karin Siim-Juse, moekunstnik Lygia Habicht, tekstiilikunstnikud Mari Adamson ja ­Hilja Kulles), tehniline personal ja ühiskonna esindajaid.

Viimase rollis on pikka musta nahkmantlisse riietuv ­Hamlet Tiits, korpuseveteranist ajakirjanik, mitte küll moeasjatundja, kuid “stilistina” tugev.

Žurnaal tuleb 32-leheküljeline, koos lõikelehega. Esimesse numbrisse mahutatakse nii kevad-, suve- kui ka sügismoed, lapsed ja daamid, peokleidid ja töötunked, tagakaanele veel paar põikirida peakatteid. Nime osas tuleb arutlusele ka “Aastaajad”, kuid jääb “Siluett” kui kaasaja moe olulisimaid komponente. Kaanehinnaks on 15 rubla.

Esmane trükiarv piirdub 30–40 tuhandega. 1964. aastaks on see aga 36 000 eesti- ja 140 000 venekeelset ajakirja. Tänapäevases mõistes mammuttiraaž kasvab kiiresti, ulatudes
50 000 ja 370 000ni, mingil hetkel kuni poole miljonini, astudes nii sotsaegse moepiibli Burda kannale. Kioskites ja külapoodides on ees ootamas noorte peokleite propageeriv Festivali moealbum ning naabrite turuliidrid Žurnal Modõ, Modõ Sezona ja ­Rigas Modes tiraažidega kuni 150 000. On teada, et need annavad aastas ligi miljon rubla kasumit.

Viis aastat hiljem, 1963. aasta aprillis moodustatakse Tallinna Moemaja juurde neljaliikmeline Silueti toimetus, kes vastutab kaks korda aastas ilmuva põhinumbri ja kord aastas eraldi Laste Silueti eest. Moemaja direktor Anita Burlaka teeb valitsusele mustvalgel selgeks, milline ülikomplitseeritud ettevõte ühe kaasaegse moežurnaali tegemine on, sest selle juures ristuvad üksteisega kaheksateist kunstiharu ja erialaoskust: moelooming, rõivastuse konstruktsioon, tehniline joonestamine, moeillustratsioon, fotokunst, dekoratsioonikunst foonide pildistamiseks, valgustehnika, juveelikunst, jalatsi- ja kübarakunst, jumestaja, juuksur ja kosmeetik, tarbegraafika kaante, tiitrite, vinjettide kujundamisel, sõnaline kaastöö, redigeerimine, tõlkimine, korrektuur, filoloogia eestikeelse moeterminoloogia loomisel – möödapääsmatu koostöö Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudiga, kunstiteadlased ja pedagoogid toimetuse kolleegiumis, polügraafia.

Silueti esimene peatoimetaja on ­Bruno Roks, vana kooli ajakirjanik, keda võib seostada eestiaegsetes lehtedes Madam Roxanne pseudonüümi all ilmunud moearvustustega. Talle järgnevad aja jooksul Lilian Kosenkranius, Käthe Kits ja Ell-Maaja Randküla. Veel on ameti s vanemkunstnik-dekoraator Mari-Liis Küla, kes muretseb pildistamiseks dekoratsioonid ja stuudio, ning esimene kunstnik-fotograaf Johannes Külmet.

Nii nagu Eesti mood ei alga tühjalt kohalt koos esimese moediplomi väljastamisega Riiklikust Tarbekunsti Instituudist 1947. aastal, vaid see õilmitseb moeateljeede võrgustiku kujul esimeses vabariigis, on ka Siluetil hulk ennesõjaaegseid eelkäijaid: Maret, Huvitav Žurnaal, Ajakiri Kõigile, Taluperenaine, Eesti Naine, milledest on tuttavad teatrikunstniku taustaga Karin Siim-Juse ja Silvia Leitu moejoonistused.

Esialgu kehtib lehekülgede vormis­tamisel tööjaotus: ühed joonistavad, teised mõtlevad tegumoed välja. Selleks korraldatud konkursile laekuvad ideekavandid ümbrikutes, millel salasõnad “Astra”, “Bel-ami”, “Kati”, “Miška”, “S.O.S.”, “Sputnik Nr. 3” jms. Järgnevalt muutub mõni hallina pakutud poolmantel hoopis kollaseks, sest maketi autor näeb niimoodi ette.

Lehekülgede kavandid maalitakse suuremõõdulistele papp-planšettidele. Kahjuks läheb trükis kaduma mõni valge guašiga tipitud pärlisära või šarmantne hall smokingus härra oimukohal, kuid töö käik on mitu korda põhjalikum kui praegus­aja kunstitudengite hindamiste väljapanekud.

Esimese numbri kolleegium alustab kooskäimist 1958. aasta jaanuari esimesel tööpäeval. Tunda on entusiasmi detailidesse süvenemisel. Moemaja peakunstnik Helga Maranik pöördub Natalie Mei poole: “Kuidas, sm Mei, teile meeldib mantlite leheküljel asetseva poisi näoilme?”

Mei: “Minu meelest on poisi trotslik näoilme väga tore ja koguni lõbusat meeleolu tekitav, kuid reisileheküljel soovitaksin naisfiguuri käes olevat kotti kergelt toonitada, ühtlasi paistab mulle, et käsi figuuril on liiga väike.” Vaetakse ka “erinevate valguste küsimust” mõne naisefiguuri juures ja seda, et “lapse jalas olevad sandaalid paistavad vanade ja väga kulunutena, kuid nii ilusa kleidi juures peaks kindlasti olema ka uued jalanõud”. Leitakse, et venekeelne tekst rikub žurnaali kujunduslikku külge ning see paigutatakse lahtisele vahelehele.

Lamedapõhjalise kübara, varrukateta kleidi, kolme pärlirea ja klipskõrvarõngastega kaanetüdruku büst-portree kauniduses ei kahtle keegi, kui vaid “sm. Koiki juukseid ja suunurka pisut retušeerida”. Esimesed Siluetid on praegustest ajakirjadest sentimeeter kõrgemad ja poolteist laiemad. Hiljem suureneb formaat 25 korda 33 sentimeetrile.

Ühe moeeskiisi honorar on 100 rubla (enne rahareformi, mil üks null tagant kaob). Lehekülje joonistamise eest makstakse 600–800 rubla, lehekülje maketi kavandamise eest 150 rubla, esikaane kujunduse eest 400 rubla, figuurifoto esikaanel on 100, maastik 80 rubla. See on helde tasu võrreldes masinakirjutaja-sekretäri 450- ja käskjala-koristaja 300rublase kuupalgaga.
 
Esimeste numbrite eestikeelne tiraaž müüakse läbi mõne päevaga, kogu venekeelse on juba ette ära tellinud Moskva Ajakirjandusliit. Väljastpoolt Eestit saabub tuhandeid tellimusi, neist kaugeim Aucklandist Uus-Meremaalt. Innukad fännid pommitavad hilineva numbri puhul levifirmat Raamat Postiga kuni seitsme meeldetuletuskirjaga. Ühele Müürivahe tänaval asuva toimetuse ruumidesse trüginud sõjakale daamile vastab tehniline toimetaja külma rahuga: “Küll te saate oma ajakirja, mood ei vanane ju.”

1968

64-leheküljeline Siluett on heal paksul paberi l, suureformaadiline ja oma stiilsuse kõrgpunktis trooniv moeajakiri (tiraaž eesti k 50 000, vene k 230 000, hind 1 rubla ja 50 kopikat). Selle kaudu jõuab moerevolutsiooni kauge kaja lugejani nüüd neli korda aastas. Kellele ema, kellele tütar, konservatiivne ja popp eksisteerivad lehekülgedel käsikäes. Toimetuse kolleegiumil on aga pinnuks silmas Tiiu Akbergi uusjuugendli­kud figuurid, mida 80 protsenti naisi ei mõistvat, ning samal põhjusel(?) kaob meestejoonistustelt kehassetöödeldud puusapükste kinnise loomupärane volüüm. Mari Aakre pikakoivaline noortemood häirib “rahva häält” samuti nagu “eemalehoidvad jalad” ehk ajastule tüüpiliselt harkisjalgseid poose võtma asunud liiga lühikestes kleitides mannekeenid. Ka Mari Kanasaare avangardse käekirja suhtes kohtab pedagoogist retsensendi poolt mõistetamatut pedantsust, samas tabab kunstnikust kolleegiumiliige Ülo Sepp täpselt kümnesse: “Kanasaare leheküljed torkavad teiste hulgast silma, oleks huvitav teada, kui virtuooslikult ja efektselt võib üldse veel joonistada. Liigitan Kanasaare maailmaklassi, kõik, mis tema joonistustes on hüperbool, on täiesti usutav ja sobiv, samas kui mõnel teisel mõjuvad need joonistusveana.”

Üleilmse etnolaine harjal on mitmel 1968. aasta kaanel lambanahkne kasukas, kirjatud kindad ja suurrätt. Rahvusliku pärandi hõlma ei hakka ükski hammas. Balansseerimine lääne moe ja nõukogude rahva harimise vahel nõuab aga tegijatelt diplomaadioskust. Sest “kui noored hakkavad informatsiooni popiks otsima väljastpoolt, võib asi hoopis hulluks minna”! Uskumatut vastureaktsiooni tekitavad uuendused, nagu näiteks pükskostüüm “vabandatakse” kuidagi välja ja surutakse rubriiki “Sportlik laad” või “Teile, noored”.

Moe suurim vaenlane on juhuslikkus, veel ei oska keegi aimata, et tulevikus on stiilimiks kõva tegija. Sestap satub triibuline kott ruudulise mantli kõrval rubriiki “Luubi all”, nagu ka koolitüdrukute lahtised lokid ja suure vaevaga tupeeritud soengukiiver. Kritiseerimine toimub liigagi näägutavas toonis – kas ei tuleks siit otsida ühe põlvkonna moekartlikkuse juuri?

Lisaks moele pakub Siluett muudki harivat. Kunstiajaloolase Ella Vende ladusad lood moe ja kunsti seostest talletuvad väärtuslikuks moeajalooks, mille väljaandmine eraldi raamatuna on olnud kaalumisel ja oleks aktuaalne ka praegu. “Moeleksikon” seletab esemete ja nähtuste tagamaid, “Silueti kirjakastis” vaetakse probleeme, mille küsimuseasetusest on hoomata, et need on koostatud tegijate endi poolt. “Välklõige” ärgitab ka kobakäppa alt laienevaid pükse ja vesti õmblema. Pucci-mustrilise särpvööga tuunika välklõikel pahvib blond BB tüüpi modell Tiina šikilt sigaretti. Oh ajad, oh kombed!

1960ndate keskpaigast on toimetuse palgal kolm moekunstnikku: Mari Kanasaar, Kristel Hmelnitski (Leedjärv) ja Maria Kalling. Kuni skandaal koosseisu laiali paiskab. Põhjuseks praegugi väga päevakajaline visuaal, nn Malta risti ehk ka Vabadussõjaristi kujuline ketiripats 1970. aasta kevadnumbris, Oivi Vare moekollaažil. Et tegu on moeasja, mitte teadliku provokatsiooniga, võib veenduda sealsamas, järgmise lehekülje moefotodel välismaiste modellide peal. Kolleegiumil on “apsakas” kahe silma vahele jäänud, kuid pärast ajakirja ilmumist saab ristikesest punapartei peakorteri punasele vaibale kutsumise juhtum, mispeale parteiliikmest lehekülje autor lahkub moemajast sootuks, direktor tituleerib endise toimetuse f ašistideks ja asemele tulevad uued, Vilma Sepp ja Evi Aren. Mari Kanasaar “tagandatakse” Laste Siluetti.

1978

Poolemiljonilise trükiarvuga ajakirja paberitonnid tulevad Komist, trükikoda on Kaunases. Et vagunid soovitud suunas liikuma hakkaksid, käib vaatlejana kohal moemaja inimene, kelle komandeeringukohver koliseb Vana Tallinna pudelitest.

Nii nagu mantlipikkus hüpleb 1970ndate alguses ülevalt alla, kõigub ka Silueti mõõt. 1971. aasta sügisest muutub see standardseks, võtab 1973 endised kabariidid tagasi ja jätkab aasta hiljem kuni lõpuni taas väiksemana. Sellele vaatamata on 1972. aasta väiksemõõdulisele suvekaanele mahtunud kaks täies pikkuses mannekeeni traditsioonilise portree asemel. Kristel Hmelnitski hoogsa musta pintslitõmbega naisenägu kollasel taustal (1969/sügis) jääb põhinumbri ajaloos ainukeseks joonistatud kaaneks.

Silueti mannekeenid on nime- ja nägupidi niisama tuntud kui Liis Lass ja Tanel Padar praegu: Faime, Illi, Tiina, Larissa “Lisso”, Juta, Garibaldi, Jüri, Mati, Kenno... hiljem Ly, Kirke, Pille, Tiina, Piia, sealt edasi tuleb vahetus, keda enam nimepidi ei teata, kui välja arvata Eesti Missi tiitliga Cathy Korju. ­Faime ­Jurnole võiks anda enimpildistatud covergirl’i tiitli, kuid kaanel on säranud enamik fotomodelle (sõna “modell” ei ole kasutusel). Aegade jooksul on sellele pildistatud “inimesi tänavalt”: filminäitlejad Larissa Lužina, ­Mare Garšnek, ­Mariana Leover (“Pimedad aknad”), laulja Marju Kuut, koolitüdruk Anu Saagim, moepromootor Enelin Meiusi.

Fotosessioonid toimuvad hoolega valitud paikades, modernsetes saunsuvilates, Lillepaviljonis, kunstnike ateljeedes, näitusesaalis ja muidugi kaunis Eestimaa looduses. Üht sellist, õitsval lilleaasal toimunut tutvustab pisarateni emotsionaalne tekst: “Inimese keel on selleks liiga puine, et seda fotot kommenteerida. Öelda, et väikesel puhvvarrukatega kittelkleidil on V-kaelus – Vähe! – Oleks Siluett fotoajakiri, kutsuksime lugejaid parimat pildiallkirja nuputama. Arvatavasti ülistataks neis elu ja ilu, noorust ja loodust. Meie aga kiidame andekat fotograafi Boris Mäemetsa, kes meie sitskleidid nii oskuslikult jäädvustas.” Jah, vanasti oli rohi rohelisem ja sitskleidid glamuursemad!

Iga Siluetis ilmunud pildi eest teenib mannekeen 5 rubla. Sama taks kehtib nii kaaneportree, täispika figuuri kui ka pildile jäänud soki või sõrmkinda eest.

Kõik teemad, mida toimetuses välja pakutakse, ei jõua ajakirja, kuid oleksid atraktiivsed kaanepealkirjad ka täna: “Vaba aja veetmine noortele spetsialistidele. Uue aasta ball ja karneval eakamatele sobivates mõõtudes. Matuseriietus. Surnuriided. Millal tohib kanda vööd?”

Kõigile teeb peavalu kuni üheksakuine trükitsükkel ja masendav trükitehnika. Lapsukese planeerimisel ei ole enam mahti arutada proportsioonivigu, vaid seda, milline vastutav töötaja bürokraatlikust trükimaffiast kutsuda aru andma. Üldise pahuruse taustal arvab kolleegiumiliige Tiits, et rahva kasvatamise kõrval tuleb ka kunstnikke kasvatada ning olla moeparanduste sisseviimisel kategoorilisem. Kuna on saabunud signaal, miks Siluett joogat tutvustab, leitakse pärast tervishoiuministeeriumiga konsulteerimist, et harjutusi võib siiski avadada ilma joogale vihjamata. Ella Vendelt ilmub 1983 viimane artikkel, jätku ­oodatakse ­Valdeko Vendelt.

1988

Fotolehekülgedel, mida nüüd on Siluetis valdav hulk, on õlad saavutanud maksimumi. Rahvas on pikisilmi oodatud fotodega m oežur naali juba kätte saamas, kui juba kostab hääli, et õmblusmudelite puhul on just joonised loetavamad. Lõikeleht on kõrges hinnas, selle järgi tuntakse Siluetti isegi Kuubas. Esimest korda on peatoimetaja ametis moekunstnik, 1983 alustanud Ell-­Maaja Randküla. Traditsioonilise moeajakirjanduse funktsioon on pildialbumist liikunud enam harivaks ja allikapõhiseks. Mujal maailmas levivat lühikeste tekstide ja nupukestega nn kiirustava meedia trendi Silueti massiivsete tekstiplokkidega kaetud lehekülgedel veel ei näe, küll aga intervjuusid välismaiste fotograafide ja kunstnikega, kes satuvad siia järjest sagedamini. Jüri Vendelini ülesvõtted Kodaki slaididel lähevad aina paremaks, kuid vähikäigul trükk järjest hullemaks. Moejoonistajate nimekirja lisanduvad Liivia Leškin ja Zoja Järg, kes toovad sisse 80ndate maneeri.

Hüperinflatsioon ja 340 000-lise Venemaa tiraaži äralangemine uue Eesti sündides saavad Siluetile saatuslikuks. 1992. aastal ilmub kaks väljaannet, üks mummulises kleidis, teine vateeritud vestis kaanetüdrukuga, millest saab Silueti luigelaul. Viimane, jääkmaterjalidest kokkuklopsitud Siluett ei erinegi palju kõige esimesest, ka selles on samade kaante vahel lapsed ja emad, tööriided ja peokleidid. 40 000 tonni vaevaga hangitud defitsiitset paberit jääb lattu kolletuma, kaubamärk läheb moemaja järglasele.

Siluett, 35 aastat adekvaatset ajastuvaimu levitanud moepiibel, kus oled sa praegu?

Silueti illustraatorid läbi aegade:

• Karin Siim-Juse
• Saima Loik
• Lygia Habicht
• Elga Leškin
• Selma Remme
• Helga Maranik
• Evi (Selvet) Aren
• Dagmar Isok
• Oivi Vare
• Kristel Hmelnitski-Leedjärv
• Mari Kanasaar
• Saima Krik
• Irene Kulgver-Truuts
• Vilma Sepp
• Luule Heapost
• Ell-Maaja Randküla
• Tiiu Akberg
• Heli Kohk
• Krista Kajandu
• Anu Stranberg
• Liivi Raid
• Mari Aakre
• Liivia Leškin
• Zoja Järg