Skandinaavia garaažirocki nooruslikkus, uljus, ilu ja võlu
Skandinaavia rockscene on nähtus, mis on sundinud mind viimasel kahel aastal üha rohkem interneti avarustesse uusi bände, entusiasmil põhinevad fänziine ja plaadifirmasid otsima.
Skandinaavia garaaži- ja noiserocki juures paelub just nähtuse elujõulisus, mitmetasandilisus: ühelt poolt kuuluvad scene’i suurplaadifirmade megaartistid The Hives ja International Noise Conspiracy, teiselt poolt elutseb seal avaliku tähelepanu varjus hulk vähemtuntud bände, kes attitude’i, talendi või tehnilise taseme poolest ei jää oma mammutsugulastele millegi poolest alla. Kolmanda kategooria moodustavad loomulikult bändid, kes just praegu kusagil prooviruumis esimeseks laiviks valmistuvad. Bändid, kelles on nooruslik trots ja maailmavallutamise idee nii sügaval juuksejuurtes ja igemetes, et nad tugevale perspektiivituse tundele vaatamata ka tulevikus jonni ei jäta.
Skandinaavia garagerocki sünnidekaadiks - nii nagu garagerocki sünniajaks üldse - võib pidada kuuekümnendaid. “Meil olid garage-bändid, kes kopeerisid seda, mida ameeriklased tegid varastel kuuekümnendatel. Juba siis mängisid nad seda r'n'b-likku ja popilikku muusikat,” on kinnitanud The Hivesi kitarrist Nichalous Arson.
Arsoni sõnul tekkis just 60ndatel Skandinaavia garagerocki esimene põlvkond. Teine põlvkond kerkis Rootsi scene'st ülevaatliku artikli kirjutanud Albert Mudriani järgi esile varastel 80ndatel. Stockholmi äärelinnas Solnas alustas siis tegevust The Nomads, saades muuhulgas innustust sellistelt kultusartistidelt nagu The Sonics ja The 13th Floor Elevators. Beebieas The Nomadsi repertuaari moodustasidki 60ndate garagepungi ja r'n'b kaverid. Neid lugusid polnud “normaalsed” rootslased kunagi varem kuulnud. Ja kui nad olekski, poleks neid uues kuues ilmselt ära tundnud.
Teiseks oluliseks punkrocki (The Stoogese ja MC5) indu adopteerivaks bändiks 80ndate alguse Rootsis kujunes Union Carbide Productions. Neist ja The Nomadsist said tähtsad teetähised üheksakümnendatel tegutsemist alustanud Skandinaavia rokkarite jaoks. The Hellacoptersi (bänd soendas sel aastal Soomes Rolling Stones'i) liider Nicke “Royale” Andersson on tunnistanud, et just need kaks bändi olid Hellacoptersi moodustamiseks oluline põhjus.
Äärmiselt tähelepanuväärne fakt Skandinaavia rockscene'i juures on see, et mitmed andekad, spontaanselt ja naturaalselt mõjuvad bändid on pärit unistest väikelinnadest. Näiteks The Hives, kes on pärit tillukesest Fagersta linnakesest (rahvaarv 12 000!) ja alustas seal esimeste sammudega 93. aastal. Bändi taltsutamatu laulja “Howlin” Pelle oli siis just puberteeti läbimas.
“Mängisime hardcore-kontsertidel ja punkkontsertidel ja lihtsalt kontsertidel - meil oli ükskõik, kus mängida. Mängisime igal pool, sest me tõesti ei sobinud kuhugi,” meenutab Arson The Hivesist. Ansambli debüütplaat - mini-album “Oh Lord! When? How?” - ilmus aastal 96 ja kohe, kui rokkimisele mõningaid piire seav keskkool läbi, hüppas The Hives ratastele, et võtta ette Rootsi tuur.
“Howlin” Pelle sõnul ei kirjuta The Hivesile lugusid mitte nemad ise, vaid keegi Randy Fitzsimmans, müstilise taustaga isik, kes olevat bändi just tol ajal oma tiibade alla võtnud. Suuremad tuurid ja meedia kiitev tähelepanu järgnesid aga alles järgmiste plaatidega - “Barely Legal” ja “A.k.a. Idiot” - ning teise päris täispika albumi “Veni Vidi Vicious” (ilmus aastal 2000 Burning Hearti/Epitaphi alt) avaldamisõigused müüs väikefirma Burning Heart boss Brett Gurewitz juba hea raha eest suurkontsernile Warner Bros.
Nende modilike rootslastega juhtus nüüd seesama, mis oli juhtunud Nirvana, The Strokesi ja White Stripesiga. Toores, omanäoline ja algselt muusikatööstusest sõltumatu rock'n'roll murdis end taas läbi meinstriimi värava nii Ameerikas kui kõikjal Euroopas.
Aastad, mil Rootsis tõeline action algas, olid niisiis '‘95 ja '96. Väikelinn Nässjö kallistas räpast rock'n'rolli oma Backyard Babiesega, The Nomads kikkis endiselt lavasid ja Union Carbide Productionsi liikmed lõid psühhedeelse värvinguga The Soundtrack of Our Livesi. Ansambli Refusedi eks-ninamehe Dennis Lyxzeni loodud poliitiline International Noise Conspiracy äratas kümnendi lõpus juba masside tähelepanu.
Nicke Andersson, kes mängis “täiskohaga” Rootsi death-metali bändis Entombed trumme, alustas üheksakümnendate keskel The Hellacoptersi kui kõrvalprojektiga. Punkrocki vallutasid kitarrisoolod. Rahvusvaheline meedia hakkas toimuvat Skandinaavia rockscene'ks kutsuma ja seda üksmeelselt kiitma.
Soome undeground rocki katlas toimus keemine pisut väiksemal leegil, kuid küpsesid siiski mitmed vürtsised ja veidravõitu muusikalised hõrgutised. 90ndate alguses elas kuldaega plaadifirma Bad Vugum ja undeground rocki fänne rõõmustasid bändid nagu Sweetheart, Deep Turtle, Circle ja Aavikko. Kõigi nende artistide puhul ei ole ilmselt päris õige kasutada terminit garagerock, ent pinnase Soome garaažirocki tekkeks kobestasid nad kindlasti.
Soome garagescene'i artistidest pälvisid tähelepanu ja alustasid tuuritamist ka väljaspool Soomet Larry and The Lefthanded ning Flaming Sideburns. Larry and The Lefthanded ja 22 Pistepirkko on tänast Soome garagerocki põlvkonda mõjutanud vast kõige enam, nemad on süüdi ka selles, et praegused noored ja vihased bändid on üsna sageli vana elektrioreli enda relvaarsenali haaranud.
Norra scene'i puhul on oluline mainida 90ndate teisel poolel esile tõusnud tänavapunkarite gänge Glucifer ja Turbonegro. (Viimane neist, veidrat gay-pluss mereväe-stiili kasutav Turbonegro, on tänaseks rahvusvaheline nimi ja nende järgi juhindub ustav fännkond Turbo Jugend.)
Norra garage-maestroks nimetatud Arne Thelini tegi koos Knut Schreineri ja Kare Pederseniga bändi Kwyet Kings. Knut ja Kare lõid hiljem algselt instrumentaalse, Melodija vinüülide parimat estraadi ja klassikalist surfirocki segava Kare & The Cavemani (Norrast väljaspool tuntud kui Euroboys). Knuti, keda üldsus tunnebki Euroboy nime all, võib õigusega nimetada garagerocki Mozartiks. Kaks aastat tagasi Amsterdamis nähtud laivil hämmastas ta oma kitarrimänguoskusega tohutult. Geniaalse arranžeerimisvõimega tüüp, kes käsitseb laval pilli nagu noor Jimi Hendrix. Knut mängib muide kitarri ka Turbonegros ja teeb seda aegajalt kellegi kukil. Norra bändidest on oluline silm peal hoida veel gruppidel Yum-Yum, The Abusers ja Anal Babes.
Miks ma seda kõike kirjutasin? Põhjus on selles, et Skandinaavias toimub see, mis mind isiklikult kadedaks teeb. Seal on kümnete viisi kineetilist energiat sisendavaid, pühendunud, laval enesekindlaid ja eluterve suhtumisega bände. Ok, loomulikult on neil tüüpidel rohkem võimalusi - paremad prooviruumid, toetus riiklike fondide poolt (meil kahjuks olematu), jne. Kõigest sellest aga siiski ei piisa välja vabandamaks seda, et Eestis on ainult kaks toorest ja ehedat garagerockile lähedast bändi.
Eelnevale taustaks soovitan tšekata kasvõi seda, milliste tuuridega Siberis asuva Tuva rahvavabariigi psühhedeelne kõrilaulu bänd Yat-Kha (www.yat-kha.com) on hakkama saanud. Eesti noortel bändidel võiks seda maailmavallutamise värki ja trotsi just juuksejuurtes ja igemetes ikka kõvasti rohkem olla!
