„Kuule, ma ei tea, kas ma oskan vastata,“ ütleb Mare Mikoff (74) mulle naeruselt, kui tema korteris istet oleme võtnud. Tartu Kunstimuuseumis on 18. septembrini avatud Mikoffi ülevaatenäitus, mis viib väheste hästi valitud teoste kaudu teekonnale skulptori loomingusse. Ligi viiskümmend aastat skulptuuri, üle kolmekümne teose avalikus ruumis, portreed, monumendid ja näitused. „Ma peaksin tegelikult minema valukotta, mul on seal üks asi pooleli,“ ütleb ta.

Mis teid tegutsema paneb, mis teid elus ja kunstis huvitab?

Mind huvitab kõik, mis tundub mulle uus. Siis hakkavad kõrvad lokaatoritena tööle ja otsin, kus prillid on. Aga kunsti puhul sõidan Eestist ära, sest algallikad ei asu tavaliselt siin ja kunsti peab ju nägema oma silmaga. Jah, peaasi, et oleks erakordne. Olen väga uudishimulik ja loodan, et see omadus säilib nii kaua kui vähegi võimalik.

(Mare räägib, et kui ta Veneetsias biennaalil käib, astub ta iga kord läbi ühest ja samast kasukapoest, kus ta alati midagi ka selga proovib. Kodus kapis on tal kümmekond kasukat.)

Millega te praegu tegelete?

Puhkan. Ega ma ei tahakski midagi teha. Tartu näitus tõmbas mind päris läbi. Nii palju oli vaja otsida ja otsustada. Gregori (Tartu näituse kuraator Gregor Taul – K. K.) jaoks on see ju väga kauge aeg, tal oleks väga ­raske olnud materjali otsida. Aga mina olen tubli tüdruk. Mul on igasugused registrid, loomingu algusest peale on tööd nummerdatud. 

Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta päevapiletosta artikkel
3 € Osta päevapilet