SOOME ARHITEKTUURIBIENNAAL TALLINNAS
Soomlased on alustanud uut arhitektuurinäituste sarja: iga kahe aasta tagant koostatakse uusehitistest näitus, mis laia maailma saadetakse kajastamaks Soome arhitektuuris toimuvat. Esimene näitus sellest sarjast “02/03” on praegu vaadata Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos. Tallinn on esimene koht, kus näitust pärast Helsingi tuleproovi näidatakse, siit läheb see edasi Pariisi, kus loodetakse tekitada dialoog Jean Nouveliga ning Itaaliasse, kus arhitektuuridiskussiooni kavatsetakse haarata Renzo Piano.
“Tuleproovi” sõna ei kasutanud ma juhuslikult. Omaaegsed “Soome ehitab” sarja näitused olid väga populaarsed nii Soomes kui kogu maailmas. Samas oli pea iga näitusega ka probleeme – räägiti lausa Helsingi maffiast, sest valik polnud alati kõigile meele järgi. Idee taasalustamine pani korraldajatele eesotsas Soome Arhitektuurimuuseumi direktori Severi Blomstedt’iga mõistagi tõsise vastutuse ning juba on olnud ka kriitikat. Nii on Panu Lehtovuori (“Arkkitehti” 5/2004) näitusele ette heitnud teatavat steriilsust ja puudulikku konteksti, planeeringute väljajäämist ning kujunduse messilikkust. Roy Mänttäri näitusekujundus on üsnagi “ajakirjalik”, ent seda on mugav vaadata ning konstruktiivne lahendus on väga ratsionaalne – näitust saab kiiresti monteerida ja hästi pakkida, mis on rändavate ekspositsioonide puhul väga tähtis.
Eestlased on Soome arhitektuuriga rohkem või vähem kursis nii “Arkkitehti” vahendusel kui Soome sõitude kaudu, ent siiski pole ka erialastel ekskursioonidel käinutel ülevaadet kõigest Soomes toimuvast, rääkimata neist, kes arvavad, et Soome arhitektuuri tänast seisu kajastavad populistlikud elamumessid. “Areen” suutis läinudsuvise Heinola messi ohjeldamatu promomisega tõeliselt üllatada, misjuures keegi ei võtnud vaevaks uurida, mida arvavad sellest Soome arhitektid.
Eesti on Soome poole vaadanud kord innukamalt, kord passiivsemalt. Euroopa avanedes muutusid teised Euroopa riigid justnagu atraktiivsemaks ja kostus hääli, et Soomes polegi enam midagi huvitavat. Toodud näitus veenab vastupidises: Soome arhitektuur on elavnenud, samas on säilinud arhitektuuri kindel tase, ehitamise kvaliteet ning kriitilisus uute trendide suhtes. Viimasest võiksid eestlased õppida, sest Eesti arhitektuuris on alati “laenamistega” probleeme olnud. Eesti arhitektid tahavad hästi silma paista ja kiire trendivõtte maaletoomine näib olevat selleks hea meetod -
annab vähemalt meedia ära petta. Eesti klaasboksid, viltustele postidele tõstetud majad, värvilised triibulised fassaadid, korruseti nihutatud aknad, rääkimata puitžalusiidest – kõige selle kohta võib leida mujalt maailmast “isafiguuri” või lausa konkreetse eeskuju. On sümptomaatiline, et arhitektuuriobjektide tutvustustes võõramaised eeskujud maha vaikitakse. Mart Kalm väitis kunagi, et arhitektuurikriitik ei pea detektiiv olema – ja ilmselt on ta selles vaimus kunstiakadeemias kriitikuid ka kasvatanud. Muidugi, mida vähem teada, seda parem pilt tundub. Kui tahate Eesti arhitektuurist vaimustuda, siis ärge vaadake vähemalt kolm aastat ühtki välismaa arhitektuuriajakirja ega netiportaali.
Laenamine teeb Eesti arhitektuuri väljapoole koduseinu pakkumise probleeemseks ja vaid väike lohutus on, et enamikes Ida-Euroopa maades ja ka teistes riikides sama häda on. Postmodernismiajastu tsiteerimise jutuga annab ju mingit suitsukatet teha, aga arhitektuuri puhul see enamasti ei toimi, eriti siis, kui tsitaadile pole omalt poolt kontekstigi loodud, rääkimata idee loovast interpretatsioonist. Erinevalt muusikast jt valdkondadest ei tegele seni keegi arhitektuuriideede piraatlusega (välja arvatud konkreetsed autoriõiguse protsessid), ent Rem Koolhaas on näiteks oma ideede kaitsmiseks hakanud projektidele patente vormistama.
Soomes näib loovust ja enesekriitikat jätkuvat ning otseseid mahapanemisi ja atraktiivsusega ülepingutamist siin naljalt ei kohta. Muidugi on see ka näituse valiku küsimus. Näituse koostajad on loonud esinduspilti ning lähtunud ka ehitiste ühiskondlikust kaalukusest: silmatorkavalt palju on õppeasutusi, lasteasutusi, kultuurikeskusi ja spordiehitisi, mitu kirikut ja saatkonda. Siiralt hea meel on, et “vanad tegijad” Juha Leiviskä ja Kristian Gullichsen jt. ikka veel tegusad on. Leiviskä lausa üllatab Betlehemi kultuurikeskusega Palestiinas (õieti alles interjöörides tunneb ta ära), Kristian Gullichsenilt on väljas Soome saatkond Stockholmis (2002). Edukat Nokia hoonete projekteerijat Pekka Helini esindab näitusel Leppävaara tehnitsistlik kultuurikeskus, Heikkinen ja Komonen jätkavad kvaliteeti STAKES teaduskeskuse kompleksiga (2002). Oskuslikult detailidega elavdatud korterelamute näiteid on mitmeid, sest ehitatakse ka palju (Helsingis Ruoholahti, Viikki jt. piirkonnad). Seevastu eramuid on näitusel vaid üks (Jyrki Tasa “Moby Dick”). Soomes ei kujutaks ette, et riigi tähtsamaid arhitektuuripreemiaid võiks minna mõisniku kodu kordategemise eest või ligi 10-liikmelisele grupile askeldamise eest ca 30 m2 suuruse ekspositsiooni ümber, sest Soomes jätkub piisavalt kandidaate kaasaegsest arhitektuurist. Muidugi vihjasin äsjajagatud Eesti Kultuurkapitali arhitektuuripreemiatele. Veneetsia hobupeldik jääb selleks mis ta oli: meedia- ja mitte arhitektuurisündmuseks, sest juttu selle seosest säästva arenguga võib rääkida küll ainult ajakirjandusele. Nii esinemine Veneetsias kui ka tänavune preemiavalik jäävad kahetsusväärseks kinnituseks, et Eesti tänases arhitektuuris pole ehitusaktiivsusele vaatamata objekte, mida (peale Martin Aunini Ülemiste hotelli) vääriks esile tõsta ja maailmale vaatamiseks esitada.
Aasta lõpus ootab eestlasi Pekka Vapaavuori projekteeritud kunstimuuseumi avamine – nii et arhitektuuri valdkonnas võib rääkida omamoodi Soome aastast. Eks olnud Eesti Kunstimuuseumi konkursi (1994) äravõitmine soome arhitekti poolt Eesti arhitektkonnale kibe pill, ent Eesti Rahva Muuseumi rahvusvaheline konkurss on tänavu tulemas ja Eesti arhitektidel taas võimalus muuhulgas ka soome kolleegidega rinda pista. Loodan väga, et vähemalt selle konkursi tulemusel üks tõeline E e s t i arhitektuuri pärl sünnib, mis oleks valmides väärikaks kandidaadiks ka mistahes aastapreemiatele.
