Sparksi show – inglasliku peensusega segu
Sinu esimene kokkupuude ansambliga Sparks?
Andsime sõber Timiga kooli ajal välja ajalehte “Suri Muri”. 1993. aastal tegime ühe numbri jaoks intervjuu Raoul Kurvitzaga. Kurvitz mainis seda bändi noorusaegade suure iidolina. Ta rääkis loo, kuidas nad sõbraga murdsid 1977. aasta II Lihavõttepühal ühte Lagedil asuvasse suvilasse sisse: “Joomise käigus hakkasime vestlema jumalik-filosoofilistel teemadel. Olin mässinud oma punase salli ümber lambipirni ning kogu selle jutu ja joomise käigus tekkis tulekahju. Sparks üürgas ja maja põles. Sel peol saidki seatud põhilised sihid elus”. Muretsesin peagi Sparksi 1974. aasta albumi “Indiscreet”, mis on minu arvates üks nende parimaid. Nende lugude mõju on siiski positiivne.
Mis on selle grupi fenomen?
“Spark” tähendab inglise keeles nii (vaimukus)sähvatust kui keigarit, millede sümbioos see kollektiiv ka on. Mulle seostub nende fenomen inglasliku teravmeelsuse, ameerikaliku nihestatud normaalsuse ja saksaliku jõulisusega. Sparks loodi vendade Maelide poolt 1970. aastal Lõuna-Californias, kutsuti paari aasta pärast esinema ühte raadiosaatesse Londonis (kuhu nad ka mitmeks aastaks elama jäid). Saksamaal said nad tuntuks alles 1994. aasta singliga ‘When Do I Get To Sing My Way’, mis müüs üle 450 000 plaadi. Nüüd resideeruvad nad jälle Los Angeleses.
Vennad Maelid on võrreldavad filmimaailma vendade Coenite või miks ka mitte koomikutepaari Stan Laureli ja Oliver Hardyga (Russell õppis muide UCLA-s filmi, tegi 1974. aastal esimese popmuusika promoklipi ja koostööd Jacques Tatiga, Ron aga näitas filmikoolis Fritz Langi ‘M’-i tagurpidi saades niimoodi filmi ‘W’) .
Nende muusika on elegantne sümbioos popist, rock’n’rollist, pungist, diskost, glamist, elektroonikast ja vodevillist. Sparks on vapralt vastu pidanud kolm dekaadi ja on aktuaalne ka aastal 2004.
Nimeta veel mõningaid Sparksi talendi austajaid?
Villu Tamme, Morrissey, Liina Siib, Erasure, Emil Urbel, Faith No More, Julius Tamm, Jimmy Somerville.
Käisid märtsi keskpaigas Londonis Sparksi kontsertil. Kas pileteid oli raske saada?
Asetasin Ida-Londonisse jõudes oma kodinad ööbimiskohta, et minna näituse “Mothers” avamisele (kus mul oli kunstnikuna au osaleda). Esimene ja ühtlasi ka viimane plakat, mida silmasin oli selle kollektiivi plakat (mõlemad kontsertid toimusid Hackney linnaosa klubis Ocean, soojendajateks olid vastavalt Leah Wood -Ronnie Woodi tütre R & B bänd- ja kohalik grupp The Egg koos DJ Phil Hartnolliga Orbitalist). Ostsin 5 päeva enne kontserti Time Outi ja helistasin sealt leitud numbrile, et broneerida piletid, kuid minuga rääkis robot. Liina Siib broneeris seejärel interneti kaudu ilma raskusteta piletid. Uuemate bändide kontsertitele piletite saamine oleks olnud märksa komplitseeritum.
Kirjelda Sparksi kontserti atmosfääri?
See oli üks mu elu võimsamaid kontsertielamusi. Inglasliku peensusega olid üritusel segunenud muusika, teater, kino, arhitektuur, valgus ja poeesia. Iga väiksemgi liigutus oli põhjalikult läbi mõeldud. Isegi klubi tualettruumide Charcot’ raviduši negatiive meenutavad silindrjad kraanikausid haakusid sparksiliku veidrusega. Kontserti alguses tiksusid võlvkaarte kujulistel ekraanidel kuus hiiglaslikku metronoomi, sama motiiv projitseerus seinale ka lugude vahel koos pealkirjadega. Sparks haaras publiku oma lummusesse kohe esimese looga. Esimesel poolajal mängiti paari viimase aasta palasid nagu “My Baby Is Taking Me Home”, “I Married Myself” ja “How Do I Get To Carnegie Hall?”, teisel poolajal aga vanu hitte nagu “This Town Ain’t Big For the Both of Us” ja “Hospitality on Parade”. Show oli samaväärselt atraktiivne nii kõrvadele, silmadele kui ülejäänud meeltele. Iga loo ajal oli nelja bändiliikme (lisaks vendadele ammusest ajast bändi kuulunud sarmikas naistrummar Tammy Glover ja kitarrist Dean Menta) asetus laval erinev, varieerusid ka videotaust ja valgustus (vajadusel olid välja valgustatud näiteks laulja jalad). Laulja Russell oli johnnyrottenlikult dünaamiline, tema vend Ron aga äärmiselt staatiline ja tõsine (ainult vahetevahel ilmus ta lavale 3-meetriste käepikendustega, et paremini mängida klahvpille või teemantitega kaunistatud blondiini käevangus loos “Ugly Guys With Beautiful Girls”, õhkõrn tuluke vilksatamas silmis). Kontserti lõpus kostus joviaalseid ovatsioone, ent kollektiiv oli väga imestunud nägudega. Mõne aja pärast nad siiski taipasid, milles asi ja mängisid lisaloo “When Do I Get To Sing My Way”.
Milline oli kontserti publik?
Avar kontserdisaal oli peaesineja ajaks rahvast täis, kuid mitte ääreni. Palju oli nostalgitsevaid Sparksi särkidega fänne (ühel kiilaspeal oli küll Kraftwerki oma), kõiki lugusid kaasalaulev ema koos oma 10-aastase tütrega esireas, siin-seal vilksatas mõni üksik pungihari (Siouxsie and the Bansheesi 9 aasta tagusel kontsertil oli neid sadu). Publiku seas oli ka kunstnik Alice Kase ja arhitekt Maarja Kase teisik või õde (?). Meie selja taga olid Sparksi pea kõikidel kontsertitel käinud fännid Lõuna-Londonist ja Norrast, kes rääkisid et nende 1970. aastate alguse kontserdid oli hoopis traditsioonilisemad – ei mingit show’d, valgustusena vaid paar 100-vatist pirni laval.
Kas Sa tahad öelda midagi lõpetuseks?
Tahan öelda, et ostsin kontsertilt nende viimase piiratud tiraažiga 19. albumi ‘Lil’ Beethoven’, mis võtab osavalt kokku kõik trikid, mida nad 34 aastaga õppinud on. Sound on hea, kuid põhielamuse sain neid samu lugusid kontsertil kuulates.
Vaata ka www.allsparks.com
* August Künnapu esimene intervjuu iseendaga ilmus žurnaalis Estonian Art 2 / 2003. Plaanis on teha 10-osaline intervjuude tsükkel erinevatel teemadel.
