Templi ülemisel korrusel elavad mungad, kõrvalmajas nunnad. All, esimeses ruumis, sööb juhuslikult lõunat üks kunstnike-nägu perekond. Kõrvalruumis, mis on avar ja hele saal palvetamiseks, istub põrandal näoga altari poole üks nooruk - ta mängib lõõtsa ja süntesaatori vahepealsel pillil hüpnootilist meloodiakatket ning laulab sellele “Hare krishna! Hare hare krishna!” ja nii.

Ta tervitab meid naeratuse ja peanõksuga. See on Focus! Tuntud drum’n’bassi-tüüp – DJ ja produtsent, nagu need asjad käivad. Ja sama juhuslikult on tal seljas Kuurortrecordsi t-särk.

Just Kuurortrecordsi tegevuse tõttu ma siia templisse sattusin. Eelmisel nädalal esitles väikene plaadifirma Kuurort ansambel Ragatmika albumit “Katkiminekud”. Nii Kuurordile kui Ragatmikale on see teine album ja nii Kuurordi kui Ragatmika vedaja ja boss on mind templisse juhatanud Kaido Kirikmäe.

Suurte südamlike silmadega, erakordselt sõbralik, aastaid tagasi Türilt Tallinnasse kolinud noormees, kes lõhnab kaugele aroomiküünalde ja viiruki järele. Kaido veeretab templi esises hoovis puu alla maha vaiba ja küsib intervjuu jooksul minult kui mitte just rohkem, siis uudishimulikumaid küsimusi, kui mina temalt.

“Kuulasid plaati? Sul ei jäänud ju vist ühtegi meloodiat sealt meelde?” on üks tema küsimus.

Ei.

“Mulle endale ka eriti mitte, põhimõtteliselt.” naerab Kaido. “See plaat on ühtpidi hästi lihtne, aga no paljud on öelnud, et eelmine plaat oli kergemini haaratav. Uuel plaadil on nad alles kolmandal kuulamisel mingi võtme kätte saanud, et siis alles avaneb midagi,” räägib Kaido uuest albumist, mida ta peab t ä i e s t i erinevaks Ragatmika esimesest.

Kui sa ei mäleta, siis kuidas sa neid lugusid kontserdil mängid?

“Eks ma tuletan meelde,” naerab ta veel. “Samas on Ragatmika kontserdid ka igakord erinevad. Ükskord on karm psühhedeelia-indie, järgmine kord mingi täielik ambient, ja ma ei tea mis asi kolmandal korral.”

Kaido on Eesti muusika põraandalustes võlvialustes vana olija. Ta on sõrmitsenud instrumente mitmes bändis (Acid Complex, Dolm, Bog Bogies) ja plaadimängijate taga askeldades on ta nimi tema kuuel DJ Provincial Beat.

Ragatmika iseenesest alustas liikumist aastal 2000. Kuueliikmelise jõuguna. Tänaseks on Ragatmika ühemehebänd, kuhu Kaido vastavalt tahtmistele kas kontserditele või albumi sissemängimisele musitseerijaid kaasa kutsub.

Ragatmika esimene album "One Day This World Will Betray Us And We Will Abandon It" (2002) on tänasest albumist märksa indie’sem afäär. Kitarride, basside, noogutustega popmuusika suunas.

“Katkiminekud”, kus kuuleb lisaks Kaidole tabladel mängivat Aleksandr Kardashi ning laulvat, viiulit viiuldavat ja flööti puhuvat neiut Kaushalya, on eeterlik album. Kümnete sub-meloodiate ja hiilivate sündi-sirinatega – mis jäävad vahel kaugustesse kajama nagu Grünbergil – miljoneid väärt vaadetega kulgemine. Millesse ümbritsev argi-ambient – su akna taga kräunuv kass või beebi – märkamatult sisse sulab. Videoga lugu “Hüvasti maa” on talvest saadik pisikese underground-hiti saatust nautinud.

“Kas sa “Hüvasti maa!” teksti oled lugenud?” küsib Kaido.

Ei.

“Mulle meeldib nii muusikat kui sõnu kirjutada nii, et ma ei pea silmas mõnd kindlat kildkonda,” seletab Kaido. “Kas näiteks ainult noori või ainult vanu. Ja “Hüvasti maa”-ga oligi nii, et paljud vanemad inimesed olid seda kuuldes ära kukkunud. Olid nutma hakanud. See mu taotlus küll ei olnud.

Ja ma mäletan, et mind hoiatati, kui “Hüvasti maa” välja tuli, et kindlasti hakkab enesetapuprotsent kohe tõusma. Paljude arvates oli see tekst nii melanhoolne. Mul oli ta siiski mõeldud tulevikku vaatavana, aga eks väike põhjamaateema, see melanhoolia mis meile oluline on, ole sees.”

Muusikat valmistab Kaido kodus. Teinekord kümneid tunde kõrvaklapid peas pusides ja söömise unustades. Väga tavaline on, et taoline muusika sünnib puhtalt arvutite abil, kuid Kaidol – nagu ta ütleb – on “raua teema”. St ta ei kasuta arvutit, Ainult süntesaatoreid ja sämplerit.

“Esiteks ma ei oska arvutitega,” põhjendab Kaido. “Kuigi, ma arvan, et õpiks ära, aga softi peale ma üle ei lähe.

Teiseks: mõned inimesed teevad muusikat silmadega, mõned kõrvadega. Mina silmadega ei oska, mul ei ole sämpleril isegi displayd, mitte mingisugust. Kõik teen kõrvadega ja reaalajas, mistõttu on lõplik kokku miximine hullult keeruline. Kui midagi viltu läheb, alustan otsast peale. Aga mulle see meeldib.”

Ta muigab selle peale ja jätkab.

“Softiga muusika tegemine ei ole üldse erootiline. Aga vanakooli masinatega – see on lahe ja sobib mulle. Aparaadid on mulle käe järgi.

Samuti on muusika tegemine minu jaoks pühitsuse teema. Vaata akendest sisse! Tänapäeval on kõik inimesed – tõgõ-tõgõ-tõkk! – ekraani taga istumas, ma ise ka, ja muusikat tahaks teistmoodi teha, kui ekraani ees.”

Nii. Pühitsus. Üks lugu “Katkiminekutel” on sanskritis. Sõnale Ragatmika leiab sellest keeles tähenduse “kiindumus”. Liidame siia selle, et siin samas templis tuntakse Kaidot kui Krishna Kripa’t ja no järelikult on Ragatmika krishna-bänd ning “Katkiminekutelt” voogab meile religioosseid sõnumeid.

Aga see ei ole nii.

“Ma ei tea religioonist midagi,” kostab Kaido ja mõtleb: “Paljude jaoks kindlasti, aga… No ma ei tea: mis on põhiline religioosne sõnum? Et võtame kätest kinni ja lähme jumala juurde või?”

Ma ei kujuta ette… Olge head!?

“Sulle meeldiks, kui kõik oleks hea või?” jätkab Kaido küsimustega. “Kõik on nii, nagu on. Igaüks tahab niikuinii heaks saada, vähemalt paremaks. Ma muidugi ei usu, et keegi, kui ta seda muusikat kuulab, tahaks kellelegi noaga kallale minna.

Kui religioossus minu jaoks üldse midagi tähendab, siis on see sisemine teema. Ja selles mõttes on siin plaadil ehk küll midagi. Aga üleüldist värki mitte: et see on nii ja see on naa ja see on õige… sellist rida ma ei aja.”

Siis ei saa Ragatmikat ka krishnaiitlusega seostada?

“Kindlasti midagi seob, aga mingi asja esindaja ma küll ei ole. Et me näiteks esindame siin mingit hare krishna-scene’i. Nagu näiteks ansambel Shelter – tead neid, Läänes päris kõva metali bänd kunagi? -  on krishnacore’i esindaja.

Ma küll ei tea et me mingit skene esindaks.Algul, kui välja tulime, olime kõigi jaoks kohe hare-krishna-bänd, aga praeguseks on inimesed rohkem omaks võtnud ja enam nii väga ei seostata. Ma ise ei taha sellist asja, et meie oleme need ja nemad on need. Ma ei rõhuta seda, et pean ennast kellekski.”

Sedasi. Isegi Indiat ei kuule Kaido niivõrd oma muusikas.  Viimasel plaadil pigem Jaapanit ja Hiinat, mida ta katsub põhjendada sellega, et pillid on Jaapani omad.Ja ka see, et kõige kangem vedelik, mida Kaido joob, on tee, et ta sööb vaid taimi, et ta ei suitseta, pole miski, mida ta järgib rangelt sellepärast, et vanades pühakirjades põhjendatakse miks need ei ole vajalikud või soovitatavad. Kui ta tahaks, “siis ma paneks napsu”. Need eluviisid on tema jaoks lihtsalt tavalised. Loomulikud. Ja öistel üritustel, kus Kaidot sageli kohtab, häirib teda vaid suitsutoss.

Oma päevi veedab ta spontaanselt. Kui juhtub, istub päev läbi klapid peas elektriklaveri taga. Kui soovib, sõidab rongiga Paldiskisse merd vaatama. Kui tahab, ajab plaadifirma asju. 

Kuurortrecordsi, millega ta soovib täita Umblu ja Kohvi vahele jäävat tühimikku, kontor asub põhimõtteliselt Kaido peas.

“Me ei kiirusta,” räägib Kuurortrecordsi kontor. “Kõik käib hästi rahulikult, selline no-stress-värk. Et ei ole hull leibel, vaid lihtsalt – rahulikult sujub.”

Rahulikult sujudes peaks Kuurordi alt ilmuma varsti (?) album elektroonikult pOrt. Siis äkki üks kogumik. Ja Kuurordile on toonud kolm albumitäit materjali üks vana tuntud tegija, kes teeb retro-elektroonikat ja ei soovi enda isikut veel paljastada.

“Selline olümpia-muusika,” on Kaido õhinas. “Tahaks kindlasti välja lasta. Võib-olla vinüüli peal isegi. Vaatab. Ajapikku. Ega me ei kiirusta.”

Ragatmika esimest albumit Kuurordist enam ei saa. Selle tiraazh on väljamüüdud. Nii öelda väljamüüdud, sest plaadi trükkimine toimus kodustes tingimustes. Juurde keevitati neid spontaanselt (kuidas siis veel!). Nii palju, kui parasjagu tarvis, ja nii kaua, kuni Kaido tundis, et aeg on edasi liikuda. Uue albumi väljaandmiseks müüs ta maha – mis sellest, et süda verd tilkus – oma plaadikogu.

“Aga samas mulle meeldib kui plats saab puhtaks,” ei tilguta ta kahetsust.

Täna (21. mai) sõidab Ragatmika Moskvasse. Esinema ühele festivalile ja kolme klubisse ning äkki selgub koha peal veel midagi. Venemaast rääkides ringutab Kaido päikest peegeldaval vaibal rõõmsalt konte ja meenutab talvel toimunud Moskva kontserte: “See oli nii spessial, et! Ühes kreisis klubis oli vist Ragatmika kõigi aegade parim kontsert üldse.

Venemaa ja Eesti kontserdi vaheline erinevus on peamiselt see, et siin tuleb keegi Krahlis heal juhul pärast esinemist ja patsutab sind õlale. Aga seal, kus me olime mingi tundmatu asi Eestist, oli pärast kontserti tagaruum meid ootavat rahvast täis,” õhkab  Kaido. Ja küsib: “Sa oled Moskvas käinud?”