Sport. Sport. Sport
1. ETV spordipromo
Pooletunnine
kultuurisaade “Op” ei päästa telemaastikku. Miks
peab lastesaadete ja väärtfilmide asemel näitama otse-eetris
halba jalgpalli? Miks spordivõistlusi ei edastata näiteks
öösel? Miks saadetakse suur hulk teletupse sedastama suvalisi etappe
ja regatte, mitte aga eestlaste osavõttu näiteks Venezia
filmifestivalilt või mainekalt fotonäituselt?
Miks
spordiuudised on Aktuaalses Kaameras palju pikemad kui kultuuriteated? Kuidas
saab üldse kõneleda kultuuri väärtustamisest, kui isegi
riigitelevisioonis ei suudeta seda demonstreerida? Seda enam, et tegemist
pole ju ainult kasumit taotleva eraettevõtlusega, vaid
sõltumatu mittekommerts-kanaliga.
2.
Madalalaubalised päevalehed
Miks on nii, et
kultuuriteemad surutakse pidevalt uudisnuppudena ühele
leheküljele, seevastu arvukatel spordikülgedel ei häbeneta
kirjutada pikemalt Ksenija Balta ja Andrei Nazarovi suguelust ning
analüüsida “kaunitar Virge Naerise” ning teiste
naiste juuksevärvi. Erilist sügavust, nagu Priit Pullerits
jupp aega tagasi Eesti naissuusatajate koondise madalseisu
analüüsides demonstreeris, tavaliselt küll näha pole.
3. Kaanepoisid
Iial pole ükski
kultuuriheeros hõivanud kogu Postimehe kaant, nagu tegi äsja
MMil kulla võitnud Gerd Kanter. Kaljo Kiisk ei saanud isegi surnuna
võrdväärselt lehepinda. Miks arvatakse, et sisseostetud
korvpallur huvitab inimesi rohkem kui vanaldase
helilooja küps looming või noore poetessi
kirg?
4. Sportlased arvamusliidritena
Millegipärast usaldavad inimesed oma tuleviku sportlaste kätesse.
Näiteks riigikogus istuvad Erki Nool (haridus piirdub Tallinna
Spordiinternaatkooliga 1989) ja Toomas Tõniste (Tallinna
Pedagoogikaülikooli kehakultuuri teaduskond 1997). Ka linna- ja
vallavolikogud kubisevad spordiveteranidest. Seevastu kultuuriinimesi –
kelle töö ei tule tuntava higiga – peetakse jobudeks,
hälvikuteks, pervertideks ja muiduleivasööjateks.
5. Riigimehed eelistavad sporti
Kui ütled Andrus
Ansip, Jürgen Ligi ning Meelis Atonen, miks mitte ka Arnold
Rüütel, siis seostub nendega ikka jalgrattasõit, Tartu maraton
ning kepikõnd, mitte aga Akadeemia raamatukogu Baltika osakonnaga.
Ka Suur Dirigent Edgar Savisaar tegi jõulukaardi ikka Kiku ja Andrusega,
mitte Kiwa ja Kõrveriga.
Välisvõistlustelgi on
riigiisad sageli rahvuslipukestega vehkimas ning afterparty’l veini
manustamas, seevastu näitusi ning messe peab kultuuriminister üksinda
väisama.
Kui sedagi. Tavaliselt saadetakse kohale vastava ala
nõunik.
Ja huvitav, mitu raamatut on tänaseks ekslinnapeast
spordisõber Jüri Mõis läbi lugenud?
6. Kultuuriministeerium spordi poole kaldu
Vaimuvaest
sporti rahastatakse kultuuriministeeriumi eelarvest. Vähe sellest, ka
enamik preemiafondist läheb atleetidele. Näiteks Gerd Kanter sai
Laine Jäneselt 300 000 krooni ja tema treener
150 000 jne, jne. Miks ei autasustata edukaid arhitekte, tantsijaid
ning literaate koolitanud professoreid?
7. Sporditraumade
fetišeerimine
Nii Eesti kui välismaa suusatajate
ning kergejõustiklaste põlve-, kõõluse- ning
seljaoperatsioonidest kirjutatakse positiivses või neutraalses
võtmes. Keskendutakse rohkem sellele, millal tegijad jälle rajale
naasevad, ning vigastusi peetakse seksikateks lahinguarmideks. Iia
l ei mainita seda, et uue aja tippsport on äärmiselt tervistkahjustav
ning seega ka pedagoogilises plaanis väär eeskuju.
Ning kui
mõni mootorsportlane või jalgrattur hukkub, siis tavatsetakse
mälestusmärke püstitada ning fonde luua. Miskipärast
peetakse solvavaks arvamust, et tegu on nõmedate riskide
võtmisest tingitud mõttetute surmadega.
Ja
olümpiasangarit tervitab rahvas lennujaamas ning Tallinna Raekoja platsis,
rahvakunstnikke Kuku klubis või Ilmataris.
8.
Doping
Jõujooke, toonust tõstvaid aineid,
lihasmassi kasvatada aitavaid, hingamist hõlbustavaid aineid tarvitab
enamik sportlasi. Piir keelatud ning lubatud vahendite vahel on tegelikult
üsna hämar. Kuigi pikas perspektiivis on liigne vitamiinide ja
toidulisandite ning ravimite kasutamine kahjulik, suhtutakse tippsportlase
kehasse kui autosse, mille ära väsides võib uuema vastu
välja vahetada.
Klassikuteks on saanud hormoonpreparaatide abil
maskuliinseks disainitud idabloki naissportlased.
9.
Seksikad sportlased
Baruto on jaapanis popp poiss, Andrus
Värnik kimbutab endist pornotähte, David Beckham sai palju naisi ning
häid reklaamilepinguid. Sportlastega suudavad sammu pidada ainult
filminäitlejad, Tootsid ning Urve Palo.
10.
Tugitoolisportlased
Just nende tõttu reostavad eetriaega
ja internetti spordijutud. Spordipisik neid naljalt sportima ei pane. Küll
aga teavad nad, kes täitis meistersportlase normi 1967. aastal, ning
põlastavad inimesi, kes ei tea peast kogu kiiruisutamise ajalugu.