Staaride kohtamised kadakate vahel
Villu Veski korraldatud Muhu muusikapeo "Juu jääb" alapealkiri "Tulevikumuusika festival" jääb üpris arusaamatuks, sest kahe päeva jooksul kõlanud muusikas oli tänapäevasele lisaks pigem just ohtralt nostalgiat. Mõnusat olemist ja energiat oli Nautse-Mihkli talu festivaliplatsil aga suurtes kogustes ja pidu käis kaks korda hommikuni.
Esimese õhtu kõige ägedamad tunnid möödusid kahtlemata koos Rinneradioga. Bändi kevadise plaadiesitlushüppega klubisse Hollywood oli Nautse kontsert nagu öö ja päev. Kui tollal jäi asjast kuidagi nukker, morbiidne ja ehk üle-elektrifitseeritud mulje, siis Muhus möllasid soomlased jälle täie rõõmuga. Kontsert sai üsna kirev, sest nad mängisid lisaks uue plaadi Lumix materjalile kõvasti ka vanemaid lugusid, mis bändi hoopis teisest koosseisust pärit.
Elektrobiidid koos progressiivse jatsuga - paarsada sammu eemal elavatel Muhu jaanalindudel oli ilmselt päris põnev õhtu. Loomulikult on üldse ilmne rumalus võrrelda ka Hollywoodi ja Nautset - viimane oma loomuliku atmosfääriga ja lisaks ka rookatusele projitseeritud videopildiga andis peole kordumatuse tunde.
Enne soomlasi esinenud Sofia Rubina bänd Jazz do it - Viljandi Kultuurikolledži noored - ja grusiinlanna Hatuna olid kohati huvitavad, aga jäid suurelt lavalt siiski veidi lahjaks. Kui nad aga pärast rehetoas tõepoolest spontaanselt mängima hakkasid, läks asi heas mõttes hulluks. Ka suurematel festivalidel ei ole nii ehedat jämmi näinud: kohalviibivad muusikud hakkavad kampa, mõni tublim mängib õhtu jooksul kolmel-neljal eri pillil ja kella-päikesetõusu ei panda lihtsalt tähele. Väljas ei toimunud samal ajal mitte vähem tore möll - puldis põhimehena Hannes Kalamäe.
Teise päeva põhibänd - Endel Riversi projekt ja õhtuks lubatud maailma vanimad diskorid tõid Muhusse kohale ka veidi vanemat rahvast, kes vähemalt esimeses sugugi ei pettunud. Rokimehed vehkisid ennastunustavalt päid ja jälgisid hästi suurte silmadega iga kitarrisoolot.
Austraaliasse KGB jalust ära kolinud Eesti muusiku Endel Jõgi (siin 80ndatel Magnetic Band, Proov 583, Argos) esinemismaneer oli vahvalt väliseestlaslik, põimides jutu sisse väikeseid laene inglišist. Hulk meenutusi, nostalgitsemist ja lõpuks ka kontsert.
Paljuräägitud "Frank Zappa endaga koos mänginud" Allan Zavood ja ka Jõgi ise olid tõepoolest meisterlikud: uskumatult keerulised sündi- ja kitarrisoolod tekitasid Riversi projektile mingi saurusliku mõõtme. Kontserti jälgides oli võimalik koht ja aeg unustada ja ennast 70-80ndatesse mõne suure rokibändi kontserdile mõelda. Progressiivne jazzrock või siis fusion, kuidas iganes Riversi muusikat nimetada, kõlas Rinneradioga samal üritusel muidugi veidi vanamoelisena ja isegi sürreaalsena. Mängulisust jäi ehk veidi väheks, aga professionaalsust ja mastaapsust oli see-eest kuhjaga.
Moskva diskoripaari Krugozory Moskvast Muhusse toomine kuulub aga küll kurioosumite valdkonda ja sel ei olnud hea või põneva musa vahendamisega küll miskit pistmist. Puhas diskens ja laval hoogsalt hüplev vanainimene pani osa rahvast küll rõõmsalt kaasa hüplema, teise osa jälle nõutult seisma või koju ära sõitma. Muhedad taadid muidugi, vaatamist väärt eriti 66-aastane Boris, kelle eeskujul üks vähemalt sama vana Muhu taat end terve õhtu hoogsalt kõigutas. Aga meil on ju Grigori Lotman, kes näeb sarnane välja ja mõistaks kindlasti paremat muusikat lasta. Ja staaridevaheliste aukude täiteks mängima pandud Daddy Lahari oleks festivalile kindlasti hoopis parema peo teinud.
Üht pealtvaatajat tsiteerides ja temaga nõus olles - selline eriline koht nagu Nautse-Mihkli annaks alust ehk veidi elitaarsema festivali korraldamiseks. Lihtsalt kui korraldajad staaride kohalesaamist nii kõige suuremaks südameasjaks ei võtaks. Aga viriseda oleks ülisuur patt: kokku on "Juu jääb" raudselt üks paremaid muusikapidusid Eestimaa suves.
Kahe ööpeo vahel, laupäeva päeval, oli aga Muhu Katariina kirikus hoopis teistlaadne kontsert. Riho Sibul ja Robert Jürjendali kammerlikku kitarrikontserti kuulas kirikutäis rahvast hinge kinni pidades. Akustilise kitarriheli ja vaikuse vahelduvpikkimine, mäng kuulaja ootustel ja omavaheline kohati lõbuski palliloopimine said kokku Lihtsalt Heaks Muusikaks.
