Nägin ka linlasi publikumi hulgas, enamasti kadakad, poolsaksastunud kaupmehed ja käsitöölised, – vastumeelne rahvas. Panin tähele talupoegi: kui vähe ilusaid nägusid ja sellevastu, kui palju inetust ja labasust! Ja see andis mulle jälle põhjust anduda nukraile mõtiskeluile meie tõu viletsusest ja ilutusest,“ kirjutas Johannes Aavik 1914. aasta kirjatükis. Kahtlemata võib nukraile mõtiskeluile anduda ka suvel maakodus igavledes või tuulisel rannal päikesepistet teeseldes. Kuid millal siis veel kui mitte suvepuhkusel lugeda Rutt Hinrikuse esseedekogumikku „Kahe vahel“ ja mõtiskleda Noor-Eesti rahva, väliseestlaste toimetuste ja eestlaste elulugude üle?