Supergrass “Diamond Hoo Ha”

Pehme gläm-rock, mis – oh õnnistust – ei püüa end tõestada.

Supergrass

“Diamond Hoo Ha”

(Parlophone)

Milline on see briti saarte tulitav rock praegu? NME-rock, MTV2-rock, see pubi-rock? Kitsaste pükstega poisid kargavad hüperaktiivselt – väsitavalt, täristavad ühesugustel plekist kitarridel – sihitult, hõiskavad ja rabelevad marutõbiselt, justkui oleks neilt muusika asemel revolutsioon või vähemasti tänavarahutus tellitud. Seda kõike Supergrass ei ole (v.a ehk kitsamad püksid).

Supergrass on oma asja ka sedavõrd kaua ajanud – trupi debüüt ilmus juba aastal 2005 –, et törts kummaline on Supergrassi praeguse arutult sipleva retrobuumikuhilaga kõrvutada. Bändi kuuendaks albumiks võiks veendunud olla, et see retro – lodev Bolan glämm – voolab Supergrassi veres ja kontides. Ega ole moefotodelt kaasahaaratud kramplik asend.

“Diamond Hoo Ha” on kõige moodsaga võrreldes, nagu kõnelevad soomlased – rento-rock. Mahe, lõtv, loose, karedate, kuid soojade riffidega. Ja kuigi Supergrassi viisid ja meeleolu on suunatud üles, ei ole nende lagi mitte pubi-lagi, vaid lendamine avaratel aladel. See vanaaegsus on Supergrassil ka päiksepaistelise loomuga – võtke laulus “345” kaunilt vääguv kitarr, mis istutatud aastal 1970 kusagil San Francisco kandis. Just nii, mõnus on viibida rock’i seltsis, mis ei sõdi ega sudi meeleheitlikult.

8