Susanna Clarke
“Jonathan Strange & härra Norrell, I osa”
Tõlkinud Hana Arras.
Pegasus, 2007. 259 lk.

Susanna Clarke’i triloogiat reklaamitakse kui “täiskasvanute Harry Potterit”. Clarke väidab, et kunagi 19. sajandi paiku eksisteerinud ka tegelikult vana inglise võlukunsti aeg, millest te lihtsalt siiani kuulma pole juhtunud või mille käsitlemise ajal te ajalootunnist puudusite.

 Kuigi tegemist on muinasjutuga, tundub lugu nii ausana, et ajuti olengi ma täiesti veendunud, et Napoleoni armee pidi sõjatandril veest ja aurust konstrueeritud hiigellaevastiku vastu astuma.

Seda tunnet võimendavad veelgi kõikvõimalikud joonealused märkused ja täpsustused, mis mõnel leheküljel osutuvad isegi mahukamaks kui loo tekst ise.

Raamatu tagakaas lubab uskumatuid sündmusi ja ennekuulmatuid juhtumisi. Tegelikkus osutub aga lahjemaks. Härra Norrell on vana ja kohmakas toriseja, kes ei tea maailma asjadest õieti midagi. Jonathan Strange aga tundub olevat absoluutselt mõttetu mees. Vägevaid võlureid ei ole. Põnevusega raputavaid seiklusi ka mitte. Üks preili äratatakse surnust üles, mõned kivid pannakse rääkima. Sõjalaevastiku ilmutamise silmamoondus tuleks tõenäoliselt isegi meie enda telestaaril-trikimehel lahedamalt välja. Väljapeetult viisakas ja enamasti lausa lapsemeelsusesse kalduv huumor on küll soe, aga muutub lõpuks natuke tobedaks.

Triloogia esimene osa on küll üks lõputu sissejuhatus, mis venib nagu odav Läti karamell.