Viimaste aastate jooksul tehtud reisidega juhtub mul miskipärast tihti nii, et paar tundi või koguni terve ööpäev tuleb veeta suures ja kõledas lennujaamas Euroopa südames. Viimasel talvel tuli ses majas koguni öö veeta: Tšiili poole kihutavas suures Boeingus otsustati lennuki viimased, minu ja mu sõbra kohad kõlisevates ahelates vangidele loovutada (guerillad anti Ladina-Ameerikasse välja?). Niisiis tuli meil Türgi-puhkusega leppida ja enne seda öö lennujaamas tukkuda.

See ei olnud aga sugugi nii hull kui näiteks külmas kõledas UFO-sarnases Charles de Gaulle'i lennujaamas Pariisi lähistel, kus vähese sõba silmale saamiseks tuli salaja hiilida check-in leti taha. Seal oli lihtsalt kogu ehitise ainuke pehme vaip.

Tegelikult tuli Frankfurdi lennujaamas remonditava trepi taga pingil magades koguni nii hea uni, et meil õnnestus hommikul esimesest lennust maha jääda ja jõudsime napilt teisele.

Frankfurdis tuleb sedavõrd tihti viibida lihtsalt sellepärast, et sealt algavad väga paljud lennud väga ilusatesse ja kaugetesse linnadesse. Pärast Santiago lennust maha jäämist ja enne Türki lendamist käisin vahepeal meeli erutamas Last Minute Flights (Viimase hetke lennud - MP) leti ääres, kus paarsada pakkumist meelitasid Jamaikale, Kuubasse, Taisse. Enamiku lendudega ootas mitte-EU-lasi aga karm viisaprobleem: ka Jamaikasse jääb lendamata, kui vahemaandumiseks vajalikku USA viisat passis ei ole.

Üldiselt mulle lennujaamad ei istu kõige oma kõrkuse, steriilsuse, rahvarohkuse, ühtlase sumina ja kaubanduskeskuse-laadse valgustusega . Väsitavad. Palju mõnusam on istuda lennukis, suruda nina läbi pilvede, vaadata lähedalt pilvelambaid ja mäetippe nende all ja taga; nautida sööke-jooke, õhuauke ja lennuajakirju. Frankfurdi jaam kõiges oma massiivsuses on ometi sümpaatsem kui mitmed väiksemadki. Eriti tore on umbes aasta tagasi avatud Samsung Lounge: kahte gruppi koondatud arvutid, kokku kümmekond Internetti ühendatud monitori, mille taga inimesed tasuta kiireid e-maile saadavad ja sihtkohtade ilma kontrollivad. Kuna arvutikohad eeldavad püstiseismist, siis ei jää keegi ka liiga kauaks passima. Ükskord juhtus koguni, et ameeriklannast tibi jooksis juurde ja pakkus kümmet dollarit, et ruttu arvuti juurde pääseda. Ometi kogunevad tumedanahalisemad Frankfurdi noored õhtuti lennujaama chillima ja tasuta neti võimalusi kasutama.

Mõned kogenud reisimehed väidavad, et Frankfurdi lennujaam ei ole loogiline. A, B ja C; 1, 2 ja 3 terminalid, väljalendude ja saabumiste eri ehitised - asi on tõepoolest natuke segane. "Ruum ei juhi, Amsterdam, Kopenhaagen ja isegi see pagana Vantaa on palju loogilisemad" räägib üks rändur pärast üsna mitmendat poolpäeva ses suures hoones. "Päris ära pole eksinud, aga mingitesse imelikesse tagakäikudesse ja liftidesse ja kurat-teab-kuhu olen sattunud." Üsna raske on Frankfurdis määrata kõigile arusaadavat kohta, kus sõpradega kokku saada. Lennujaamades on küll klassikaline "kohtumispaik", selle jaoks on isegi spetsiaaalne piktogramm, aga selles hiidlennujaamas on neid mitu. 

Lennujaamad tõepoolest väga ei tõmba. Ometi passin Frankfurdis alati hea meelega vähemalt tunnikese, enne kui helistan sõpradele, kes juhuslikult lennujaama kõrval elavad ja nendega hängima lähen.