Tähtis on teelolemine, mitte päralejõudmine
Mul on põhimõtteliselt vaid üks soovitus. Vaadake enne teatrisse minekut Tarkovski film uuesti üle. Ärge lugege neid NO teatri tublisid PR artikleid, mis eksitavad ja tõstavad ootused kõrgustesse, kust on valus kukkuda. No ja tegelikult võiksin ka mina siia punkti panna…
Aga alustan sedakorda lõpust. Sakala teatrimajast lahkudes oli kõhus selline veider tunne. Hirmu- ja saladusesegune. Kehamälu otsis tuttava tunde üles kolme aasta tagusest väljasõidust Arvo Iho juhatusel "Stalkeri" radadele. Kolasime Rotermanni kvartalis, kolistasime bussiga mööda Peterburi maanteed, Jägala joa kanti. Seesama veider tunne tuli peale tolles vanas lagunenud hüdroelektrijaamas, kus Tarkovski 1979. aastal Tsooni, Soovide toa lävele jõudnud Kirjaniku, Professori ja Stalkeri üles võttis.
Sinna tuppa ei julenud paljud minna. Rohkem kui 20 aastat hiljem… Teame ju, et seal täituvad inimese salajasimad soovid, soovid, millest me pole võib-olla teadlikudki. Ja see hirmutab ning ei lase üle lävepaku astuda. Tarkovski filosoofilise, isegi spirituaalse filmi ideeks oligi ennekõike teelolemine, kannatustes puhastumine, mitte päralejõudmine.
Ma tean väga hästi, millest too segane tunne selgroo ja kõhunaha vahel Sebastian Hartmanni lavastuse finaalis tekkis. Piisas vaid Sigur Rosi muusikast, "Hoppipola" on loo nimi. Proovige, pange kõrvaklapid pähe, muusika valjuks, ja mõjub. Ei ole vaja tossumasinat, viit näitlejat muusikasse kaduvaid lauseid hõikuma, sõitvaid vaatajatetribüüne, raskekaalulist valgusrežiid, laest sadavaid kuuski, kamajahu, mulda, sibulaid jne jne jne.
Lavastus kestab peaaegu kaks tundi. Tabasin end mõttelt… Et pagana ohtlik mäng ikkagi. Tsooni lummav maagia on filmist nii hästi meeles, et juba see tekitab kananaha käsivartele. Mis õigusega me siin õige istume? Tsoonis. Kes meid siia juhtis? Siia pääsevad ju vaid need, kel pole enam mingit lootust. Ei head ega halvad, vaid tõeliselt õnnetud. Ja mida nad otsivad? Õnne, pakub Stalker (keda mängulisuse mõttes mängivad kõik meesnäitlejad vaheldumisi ja ühekorraga, nagu teevad nad seda ka Kirjaniku ja Professori rollis).
Filmiga võrdlemine on paratamatu. Film on avatud. Lavastus räägib ja röögib nii palju, et mõtlemiseks pole palju ruumi, tähendustega täitmiseks samuti. Valdavalt valjuhäälne ja videoekraanidel suureplaaniline: pisarad – suures plaanis; hirm ja eksimine – suures plaanis. Igatsus, kahtlus, soovid – röögitud, joostud ja rabeletud.
Hartmann nõuab uuema saksa teatri vaimus elu, mitte teatri mängimist. Ja elu seisneb juhuslikkuses, juhustele reageerimises. Selleks et anda hinnangut, kui palju on igas lavastuses juhuslikkust, peaks mitu korda vaatama. Aga ma ei taha nende üksikute elu-hetkede pärast seda vahepealset, tüütuks muutuvalt ühel noodil mängimist üle elada.
Võõritusmomendid on lavastuses siiski ekstravagantsed, stiilis, "ära tee stseeni, mängi oma stseen lõpuni". Et mängult ongi päris, mitte "nagu päris". Sellele sekundeerib tohutu, igast otsast üle serva ajav lavastuskunstiliste võtete paraad – vesi pladiseb, toss lämmatab, kirves välgub, muusika töötab jne selles väidetavalt kokkuleppevabas teatris, mida Hartmann ajab ja armastab, on aga ometi nii palju kontseptuaalsust, et tunned lõpuks füüsiliselt, kuidas lavale ehitatud metallkarkassid selle raskuse all naksuvad.
NO teatri PR-töö on tõesti suurejooneline. Kui ma loen lehtedest / vaatan "OPist" enne esietendust, kuidas saksa lavastaja on teinud eesti näitlejate avamisega imet, pannud neid proovile, toonud uued võtted, uue filosoofia, siis ma paratamatult ju ootangi, et see nii oleks. Aga kui ma seda laval/saalis/tsoonis ei näe, siis olen järelikult ise süüdi, et ootasin liiga palju?
Ma saan aru, mis Hartmannile "Stalkeri" juures imponeeris. Nii nagu Tsoon muudab oma piire iga kord, kui sinna tagasi minnakse, nii tahab lavastaja, et iga etendus oleks uus, näitlejad reageeriks iga kord uutmoodi.
Kuidas näitlejad välja vedasid? Tambet Tuisk, Kristjan Sarv ja Gert Raudsep (Ugalast lahkumine on Gerdile väga hästi mõjunud) olid üllatajate poolel, Jaak Prints ja Mirtel Pohla (hüsteeriline Naine) aga tahaksid lahtiraputamist, Hartmann seda ei suutnud. Mirteli õnnetuseks on pikk ja üheplaaniline rollirida Draamateatris – see on muidugi paljude Eesti noorte naisnäitlejate needus, et nendega ei riskita, vaid valitakse tegema tuttavat ja turvalist osa. Aga see on juba teine teema.
Jaagul on väga hea koomikunärv, aga see ei hülga teda ka nullkoomilistes olukordades, ning nii mõjub ta pilklikkus paiguti võõristavalt. Jah, aga ega külalislavastajalt ei saagi eeldada, et ta võtaks oma südameasjaks siinse näitleja arengu eest hoolitsemise. Seda peavad ikka omad hingega tegema.
Tagasi algusesse. Tundub, et Hartmanni kreedo – teater peab olema alati avatud veale, laval olles peab näitlejatel kuklas püsima teadmine, et see kõik ei ole tõsiseltvõetav, sest tühine prožektori plaks võib kogu pingutuse hävitada – on NO teatri vääriline. "Stalker" käib ühte jalga teatri avalavastusega "Vahel on tunne…". Hartmanni ideed teatri avatud iseloomust, kokkulepete hülgamisest ning tegelikkuse mittekopeerimisest on teatrijuhile Ojasoole südamelähedased. Ja näib, et ka NO teatri trupil on sel teel huvitav käia.
NO92. Stalker.
Lavastaja Sebastian Hartmann. Kunstnik Peter Schubert.
Mängivad Mirtel Pohla, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Kristjan Sarv, Jaak Prints.
Vendade Strugatskite lühijutu põhjal kirjutas Andrei Tarkovski stsenaariumi, ning tolle täispika käsikirja võttis Hartmann lavastuse aluseks. Laval on rohkem kui filmis.
Esietendus 7. aprillil NO teatris.
