26.09.2008, 00:00
Teadmistepõhine Eesti või kurtide dialoog?
Miks pole Eesti nagu Ameerika, kus bussijuht arutab reisijatega ajaviiteks geenitehnoloogia uusi suundi? Mart Zirnask päris asjatundjatelt aru.
Teadus on äraspidine asi. Programmiliselt “teadmistepõhisele
ja innovatiivsele” Eesti ühiskonnale justkui väga tähtis;
samas paneb igasugune jutt teadlastest või nende tööst
hariliku meediatarbija ikkagi ebalema. Miks see niimoodi on? Inspireerituna
hiljuti Tartus toimunud teaduskommunikatsiooni konverentsist arutasid Areeni
tarvis asja sotsiaalse kommunikatsiooni professor Marju Lauristin, Geenivaramu
direktor professor Andres Metspalu ning Tartu teaduskeskuse AHHAA juhataja Tiiu
Sild.
Kuidas jutuajamine kulges? Allakirjutanu jäi
modereerimisega lootusetult hätta, Metspalu unustas külalistele kohvi
pakkuda ja Lauristinil tuli Tallinna-bussile jõudmiseks Riia mäele
takso kohale helistada. Ja põhiliselt räägiti spordist.
“Teadust tuleks kajastada spordiajakirjanduse
võtetega!”
Tiiu Sild
Lauristin:
Me võime igal õhtul vaadata, kuidas televiisoris
räägitakse sportlastega. Kuidas ta tõesti tahtis saada
seitsmendat kohta, aga jäi seitsmeteistkümnendaks. Kuidas ta pingutas
ja treenis, mismoodi ta ennast tunneb. Teaduses tehakse samamoodi Eesti jaoks
olulisi asju – aga arutagem siis ka seda samasuguse kirglikkusega! Et
miks meie teadlased ei ole sel ja teisel alal tugevad või ülikool
maailma 500 esimese hulgas.
Metspalu:
Nojah, sporti
osatakse kommunikeerida nii, et ta puudutab inimesi. Sportlased on
pööratud rahva poole – aga teadlasi nähakse meil lihtsalt
mingite igavate ja marginaalsete veninud kampsunites tüüpidena.
(Professor läheb hoogu.) Teadus jääb Eestis inimesele
kaugeks. Ta võtab pastaka kätte ja mõtleb, et see on nagu
jumalast antud! Ta ei saa aru, et siin on mitu meest doktoritöö
kaitsnud – et kuidas näiteks seda plastikut teh a või...
Sild:
Tõesti, spordil on oma eellugu,
kulminatsioon ja järellugu. Teaduses toimub selline vaikne kulgemine, mida
tavainimeseni tuua ongi neetult raske. Tuleb üllatada. Näiteks CERNi
noored teadlased tegid elektronkiirendi tööpõhimõtte
tutvustamiseks sisult täiesti korrektse räpi! Et mis mehhanismid ja
osad seal kõik on ja...
“Meil pole
tõlget. Pole liidest teadlaste ja ühiskonna vahel.”
Marju Lauristin
Lauristin:
Nojah, see
ongi tüüpiline tõlkimine! Me paneme teaduse atraktiivsesse
keelde, mis kutsub esile emotsionaalset kaasaelamist.
Võtame
uuesti spordi. Sport on väga hästi jälgitav, pigistatud
ühte momenti. Samas võib ka teaduses avastus toimuda kolme
sekundiga – aga selle juurde me ju kaameraid ei lase!
Metspalu:
No just! Viisteist aastat tagasi tõime
Tartu laboritesse telemehed kohale – et räägime nüüd
rahvale geenitehnoloogiast. Aga mida ütlesid meie teadlased? Mina ei taha,
mul pole aega, ma kommunikeerun selle kaudu, et ma publitseerin...
Areen:
Miks? Mida nad kartsid?
Metspalu:
Oma renomee pärast! Teadlane pelgab, et võib-olla
läheb rahvale esinedes jutt liiga ebateaduslikuks ja kolleegid ei
võta teda pärast enam tõsiselt.
Teadlased on ju
aastasadu suhelnud auditooriumiga peamiselt publikatsioonide kaudu. Nad on ette
valmistatud teadlasteks, mitte teaduse kommunikeerimiseks.
Lauristin:
Aga me ei saagi neilt seda oodata. Samamoodi nagu
tipphelilooja või kirjanik ei pea ühtlasi olema hea kriitik.
Ühiskond professionaliseerub ja ka teaduse kommunikeerimine...
Metspalu:
...nõuab teadlaselt praegu täiesti uut
moodi v&ot
ilde;imeid! Igasugused avastused jõuavad inimeste igapäevaellu
palju kiiremini kui vanasti, nii et teadlastel tuleb aru saada, et avalikkusega
suhtlemine on eelkõige nende endi huvides.
Lauristin:
...Ka teaduse kommunikeerimine on
tänapäeval professionaalne tegevus. Selleks on vaja
spetsiifilise ettevalmistusega vahendajaid.
Areen:
Keda? Sotsiaalteadlasi?
Lauristin:
Jah, siit me
jõuamegi selleni, et ilma sotsiaalteadlaste abita on reaalteadlased
nüüdsel ajal abitud ja nõutud! (Lauristin naerab tükk
aega võidukalt.)
Metspalu:
Vaatame, mis
toimub Ameerikas. 80ndatel olin seal stažeerimas. Ükskord sõitsin
õhtul bussiga koju ja kuulasin – bussijuht arutas ühe
esiistme-prouaga gene splicing’ut! Aga see oli tol ajal äsja
avastatud! Sellest kirjutas alles ajakiri Nature!
Ma siis istusin ja
mõtlesin, et püha taevas, millal Eestis jõutakse nii
kaugele, et bussijuhid teavad mõistet “geenide
splaissimine”. (Lõbus elevus; üldine helinivoo
tõuseb.)
Lauristin:
Jah, Ameerikas on see
kultuur teistsugune – paljud teadust edasi viinud raamatud on ka poodide
müügitabelite tipus ja...
Metspalu:
...Ja
näiteks New York Timesis ilmub iga nädal teaduskülg, mida
ka teadlasel pole häbi lugeda.
Lauristin:
International Herald Tribune’is samamoodi! Ameerika ühiskonnas on
teaduse tunnetuslik võlu palju paremini mõistetud ja laiemalt
väärtustatud. Meil on teadus vasteks igavusele – aga
jänkidel on see sünonüümiks põnevusele!
Sild:
Just. Eestis on küll tippspordile lisaks ka
tervisesport. Aga kuhu jääb tippteaduse kõrvalt
terviseteadus?
Lauristin:
Mida me praegu
näeme? Tohutult palju kirjastatakse igasuguseid popteaduslikke hästi
lihtsaks ja värviliseks tehtud tõlkeraamatuid. Need on vormilt
justkui meelepärased, aga jäävad natuke reklaamilikuks. Ei anna
edasi teadust kui tunnetusprotsessi, vaid üksikfakte. Minu kooliajal oli
populaarteaduslikel raamatutel kehv paber, ei mingeid värvilisi pilte
– aga nad olid haaravalt kirja pandud ja sisult väga
põnevad!
Sild:
Ja samamoodi ka ilukirjandus.
Tolstoi “Aeliita” ja “Insener Garini hüperboloid”,
Strugatskite lood... Neid võis mitu korda vaimustusega lugeda!
Areen:
Aga mis siis vahepeal juhtus? Või pigem, mis
meie ühiskonnas praegu puudu on?
Lauristin:
Nii vene kui ka ameerika teaduse juured on ju 19. sajandis. Tol ajal oli
teadlane ikkagi ühiskonna vaimse püramiidi tipp.
Metspalu:
Tõesti, Nõukogude ajaga
võrreldes on teadlase kui elukutse prestiiž praegu oluliselt langenud.
Seitsmekümnendatel sai juba dotsent 220 rubla palka – selle eest
ehitati maju... (Üldine elevus ja naer; Lauristin korrigeerib, et
dotsendile maksti koguni 280 rubla.)
“Eelkõige
on vaja ideed, mille järgi joonduda. Et oleks nagu raud magneti
all!”
Andres Metspalu
Lauristin:
...Mina arvan, et küsimus ei ole niivõrd rahas.
Eelkõige puudub meie ühiskonnas arusaam, et teadus on üks osa
kultuurist, mitte ärist. Ja teadlaste kapseldumine oma raamaturiiulite
vahele on mõnes mõttes vastus sellele ühiskondlikule
hoiakule – teadlased lihtsalt ei mõista, mida neilt oodatakse. Ja
nii käibki meil ühiskonna ja teadlaste vahel justkui kurtide
dialoog.
Lauristin: Jah, ja kust see loomingulisus algab? Eelkõige sellest, et näiteks koolis ei seostataks enam füüsikat või matemaatikat igavusega! Aga mulle tundub, et õpetamine meie koolides pole laste teadusliku tunnetuse rajale tõmbamiseks praegu piisavalt läbi mõeldud.
Sild: Samas, mitteformaalne õpikeskkond on Eestis üsna kenasti minemas, näiteks...
Lauristin: ...nojah, et peletame inimesed koolis teaduse juurest eemale ja siis hakkame kuskil mujal seda tasa tegema?! (Professor naerab ja laiutab käsi.)
“Kui teadlasel oleks võimalik leida väike karvane laps, siis vot selline uudis müüks.”
Tiiu Sild
Lauristin: Teisest küljest, me võime siin rääkida, kuidas teadus algab kultuurist – aga samal ajal pole eestikeelsel teadusartiklil mitte mingisugust kaalu.
Eesti keeles publitseerimine on teadlase jaoks tehtud nii-öelda seitsmeteistkümnenda järgu tegevuseks! Meie teadus liigub ingliskeelsesse väga kitsasse ja professionaalsesse kommunikatsioonisfääri. Ta ei ole emakeelses kultuurisfääris enam nähtav.
Areen: Siiski, vähemalt lihtsale inimesele pakuvad ajakirjandus ja internetiportaalid kõikvõimalikus toonis teadusinfot...
Sild: ...mulle meenub üks teaduskommunikatsiooni kursus Edinburghis, kus paluti eelinfo põhjal homse lehe tarvis uudiseid valida. Ja me saime ikka korraliku laksu: neid teemasid, mis meile huvitavad tundusid – Alzheimeri tõve seotus teatud geenidega, üks üsna vapustav avastus neuroloogiast – ei kajastanud Šoti lehed järgmisel päeval üldse. Selle asemel kirjutati hoopis, kuidas Egiptuse püramiidi salakambrist leiti kassi muumia!
Metspalu: Nojah, ajakirjandus ütleb, et tõsisem teema pole huvitav. Aga minu meelest sellega lehetegijad alahindavad rahvast ja...
Lauristin: ...kuulge, nüüd me räägime juba teisest asjast. See on uudise, mitte teaduse kommunikatsioon. Raha tootmine info abil, mitte kultuuriline tegevus.
Ajalehti Eestis teaduse kommunikeerimisel ikkagi arvesse võtta ei saa. Samas, miks meil ei ole teadusajakirjad nii hästi arenenud nagu näiteks autoajakirjad?
Areen: Tõepoolest, miks ei ole?
Lauristin: Autoajakirjade eest hoolitsevad ju automüüjad! Nii et siin võiks näiteks meie teadusfondid analoogselt anda mingeid summasid populaarteadusliku ajakirja ja raamatu jaoks, kuigi...
Metspalu: ...teine asi on televisioon. Näiteks Lätis ei ole järjepidev teadusprogramm minu teada kõigile raskustele vaatamata televisioonist kadunud!
Sild: Nojah, näiteks raadios saaks ERR pikema teadussaate praegu panna äärmisel juhul “Keskööprogrammi” – aga kes seda sealt nii hilja kuulab?
Metspalu: Nii et ühelt poolt Eestis puudub see tarkus, kuidas teadust rahvani viia. Aga teisalt, tõesti, pole selleks ka korralikku kanalit.
Lauristin: Jah. Turg ei taha eestikeelset teadusinformatsiooni. Ja see on üsna kurb.
“Aga kus tavaline inimene teadlasi näha saaks? On meil selline koht?”
Marju Lauristin
Metspalu: Augusti lõpul kä ;is siin Tartus üks võttegrupp ja palus inimestel nimetada Eesti teadlasi.
Ja kujutage ette – üks kõige sagedasemaid vastuseid oli “Gustav Naan”!
Lauristin: ...Sest temast oli teatritükk! Väga lihtne. Aga üldiselt, kuidas me teadlasi tundma õpime? Ilmselt peab keegi meile näitama ja rääkima – mingis selleks mõeldud kohas. Loodetavasti seesama AHHAA keskus Tartus kujuneb üheks selliseks. Vat sinna me siis tulevikus paneme Andres Metspalu vahakuju! (Lauristin naerab jälle)
Areen: Siiski, näiteks poliitikas silma paistnud teadlase tunneb lihtne inimene tänaval ära küll.
Lauristin: See on jälle hoopis teine teema. Neid ei tunta teadlastena! Võtame näiteks... Mida see Kanter ülikoolis õppis? Vist ärijuhtimist?
Areen: Jah, koguni magistrantuuris.
Lauristin: No näete – aga keegi ei hakka ju ütlema, et “vaadake, seal läheb meie tuntuim ärijuht Gerd Kanter!”.
Viis küsimust:
;Miks jäävad populaarteaduslikud saated teles pisteliseks?
;Populaarteadus – eriti televisioonis – pole odav lõbu, mistõttu läbi;hooaja kestvale teadussaatele Eestis niisama lihtsalt rahasid taha ei;saa.
;OÜ Haridusmeediaga mitmeid teadussaateid tootnud Tiina Kangro:;“Huvilisi muidugi leidub, aga kellel neist oleks miljonid tagataskus?;Rahvusringhäälingu rahakott on ka paratamatult ühesuguse paksusega,;samamoodi pole ülikoolide esmane ülesanne televisiooni suurte summade;paigutamine...“
;Miks ei mahu teadussaated parimale eetriajale?
;Inimestel puudub kogemus ja harjumus teadust vaadata. ERR teadussaadete;toimetaja Piret Suurväli: “Tõesti, meil pole nii suurt huvi, et;teaduse nimel loobutaks “Reporteri“ vaatamisest.
;See on ikkagi nišiteema.“
;Siiski, Eesti Teadusajakirjanike Seltsi esimees Priit Ennet räägib;küsitlusest, mille järgi peab viiendik meie elanikest teadust väga;huvitavaks, ja arvab, et potentsiaali justkui oleks.
;Kuidas tegijatega lood on?
;Teadusajakirjandust – ei raadios, teles ega paberil – ei saa teha nii,;et kutsud koridorist esimese ettejuhtuva inimese ja annad talle teema;kätte. Tarvis on mingisugustki loodusteaduslikku põhja.
;Loodusajakirjade väljaandja Indrek Rohtmets: “Läbi ja lõhki;teadusajakirjanikke on meil tõesti väga vähe. Aga kui vajadusi ja;võimalusi realistlikult hinnata, siis nende arv palju suurem olla ei;saakski.“
;Kuhu jäävad korralikud populaarteaduslikud raamatud?
;Tõepoolest, turg sisukat populaarteadust ei salli. Rohtmets: “Praegu;tõlgitakse turuprognoosidele tuginedes. Kirjastajate kogemus näitab, et;kui nimetada mõnus pildiraamat teaberohkeks entsüklopeediliseks;teoseks, siis leidub ka hulk ostjaid – selle tulemuseks ongi;pinnapealsete raamatute suur ülekaal. Parem üks pilt kui tuhat sõna.“
;Samas rõhutab Rohtmets, et halamiseks pole põhjust, kuna klantsitud;tõlkepildiraamatute kõrval ilmub siiski ka korralikke sarju nagu;Roheline Raamat ja Avatud Eesti Raamat.
;Kui lootusetu on olukord tegelikult?
;Mitte täiesti. Teaduskirjandust ilmub; teadusinfo liigub nii teles kui;ka raadios ja näiteks Horisondi tiraaž on potentsiaalset lugejaskonda;arvestades peaaegu kümme korda suurem kui kuulsal ingliskeelsel New;Scientistil.
;Rohtmets: “Ma arvan, et oleme oma populaarteadusega sellisel;positsioonil, nagu meie rahvaarv ja tegijate tarkus võimaldab. Ja;võrdlus “arenenud maailmaga“ ei tohiks meid päris rivi lõppu küll;paigutada.“
;Miks jäävad populaarteaduslikud saated teles pisteliseks?
;Populaarteadus – eriti televisioonis – pole odav lõbu, mistõttu läbi;hooaja kestvale teadussaatele Eestis niisama lihtsalt rahasid taha ei;saa.
;OÜ Haridusmeediaga mitmeid teadussaateid tootnud Tiina Kangro:;“Huvilisi muidugi leidub, aga kellel neist oleks miljonid tagataskus?;Rahvusringhäälingu rahakott on ka paratamatult ühesuguse paksusega,;samamoodi pole ülikoolide esmane ülesanne televisiooni suurte summade;paigutamine...“
;Miks ei mahu teadussaated parimale eetriajale?
;Inimestel puudub kogemus ja harjumus teadust vaadata. ERR teadussaadete;toimetaja Piret Suurväli: “Tõesti, meil pole nii suurt huvi, et;teaduse nimel loobutaks “Reporteri“ vaatamisest.
;See on ikkagi nišiteema.“
;Siiski, Eesti Teadusajakirjanike Seltsi esimees Priit Ennet räägib;küsitlusest, mille järgi peab viiendik meie elanikest teadust väga;huvitavaks, ja arvab, et potentsiaali justkui oleks.
;Kuidas tegijatega lood on?
;Teadusajakirjandust – ei raadios, teles ega paberil – ei saa teha nii,;et kutsud koridorist esimese ettejuhtuva inimese ja annad talle teema;kätte. Tarvis on mingisugustki loodusteaduslikku põhja.
;Loodusajakirjade väljaandja Indrek Rohtmets: “Läbi ja lõhki;teadusajakirjanikke on meil tõesti väga vähe. Aga kui vajadusi ja;võimalusi realistlikult hinnata, siis nende arv palju suurem olla ei;saakski.“
;Kuhu jäävad korralikud populaarteaduslikud raamatud?
;Tõepoolest, turg sisukat populaarteadust ei salli. Rohtmets: “Praegu;tõlgitakse turuprognoosidele tuginedes. Kirjastajate kogemus näitab, et;kui nimetada mõnus pildiraamat teaberohkeks entsüklopeediliseks;teoseks, siis leidub ka hulk ostjaid – selle tulemuseks ongi;pinnapealsete raamatute suur ülekaal. Parem üks pilt kui tuhat sõna.“
;Samas rõhutab Rohtmets, et halamiseks pole põhjust, kuna klantsitud;tõlkepildiraamatute kõrval ilmub siiski ka korralikke sarju nagu;Roheline Raamat ja Avatud Eesti Raamat.
;Kui lootusetu on olukord tegelikult?
;Mitte täiesti. Teaduskirjandust ilmub; teadusinfo liigub nii teles kui;ka raadios ja näiteks Horisondi tiraaž on potentsiaalset lugejaskonda;arvestades peaaegu kümme korda suurem kui kuulsal ingliskeelsel New;Scientistil.
;Rohtmets: “Ma arvan, et oleme oma populaarteadusega sellisel;positsioonil, nagu meie rahvaarv ja tegijate tarkus võimaldab. Ja;võrdlus “arenenud maailmaga“ ei tohiks meid päris rivi lõppu küll;paigutada.“