Teatriring: Geomeetrilised kunstielamused: koodidega N079 ja 3DVJ

“Margarita ja Meister”. Lavastaja Aleksandr Pepeljajev. Osades lavakunstikooli 24. lennu tudengid.Esietendus NO99 25. septembril.

Principles of Geometry & AntiVJ: Stereoskoopiline 3D-kontsert-show Kumu auditooriumis 26. septembril Plektrumi festivali raames.

Saša Pepeljajevi nimi müüb Eestis hästi. Tema uusima lavastuse “Margarita ja Meister” piletid on otsas. Kellel juba pääse taskus, saab selle vene klassika pärli järjekordset töötlust kaeda.

Teatrist võib kirjutada igatpidi – ainuke asi, mida teatriarvustus pakkuda ei suuda, on objektiivsus. See on paradoks. Sest teatrietendus saab mõjuda kahtemoodi – ta kas puudutab või ei puuduta. Esimesel juhul pole objektiivsus loogiliselt võimalik, sest tunne, mis puudutusest tekib, on sügavalt subjektipõhine. Teisel juhul on objektiivsus ainult näiv. Sest tundetuse varjamiseks loodud pikad oskussõnade tiraadid võivad küll kirjeldada hästi lavastuse tehnilist poolt, kuid teater on siiski tunnetekunst, seega vastuvõetut endast läbi laskmata ei saa objektiivsust samuti eksisteerida. Khm... tahtsin öelda siis, et mind “Margarita ja Meister” eriti ei puudutanud. Liiga tihe, liiga püüdlik ja liiga läbitöötatud, et tundele ruumi jääks.

Pepeljajev on äärmiselt intensiivne. Ta tahab maksimumi ja saabki selle, iseasi, kas maksimum on maksimaalne, mida teatrilt oodata. Kui harutada “Margarita ja Meister” lahti, leiab sealt palju väga häid hetki. On lummavaid stseene ja dialooge, suurepärast grupitööd. Live-video lahendused on ägedad, eriti Ješua Kolgata tee ja ristilöömise lugu. Berliozi  pea äralõikamine on samuti väga põnevalt lahendatud. Samas: “Suurepärane kaameratöö!” on tihti lihtsalt safeasi, mida öelda, kui suurt muud hinge ei jäänud.

Tahaks kiita ka koreograafiat ja lavakate suurepärast füüsilist vormi. Tüübid keerlevad köitega õhus, jooksevad mööda seina üles, tassivad igasugu asju ja üldse võimlevad vahetpidamata. Pepeljajevi lavastused nõuavadki näitlejailt head vormi ja vastupidavust, eks talle sellepärast meeldibki töötada tudengitega – noored terved inimesed vähemalt (mitte et eesti teatrinäitlejad oleks muidu vanad ja haiged, lihtsalt ma ei kujuta ette näiteks Draamateatri truppi niisuguse entusiasmiga tantsu vihtumas, nagu lavakooli tudengid seda “Margaritas ja Meistris” teevad). Eriti hea on tants-kakluse stseen. Nende kahe spordiala piirid hägustuvad mingil hetkel ja tulemus on vinge.

Jah, visuaalset naudingut Pepeljajev pakkuda oskab. Tema lavastuste geomeetria on paigas, sünkroonid töötavad. Kuid meeleelunditele on informatsiooni proportsionaalselt liiga palju võrreldes sõnumiga “vaimuelunditele“.

Lavastuse sõnalise osa lahendus on kihvt. Kõik poisid on Meistrid ja tüdrukud Margaritad, vaheldumine on põnev. Laused tükeldatakse mitme näitleja vahel, kasutatakse palju kordusi ja kaja. Sõnaline dialoog on kohati viidud füüsilise dialoogiga nihkesse, isegi vastuollu. Tulemus on paeluv ja sürreaalne.

Nii palju head võiks kokku anda parima, kuid paraku ei ole see tehe nii lihtne. Ikka tuleb nõrgem tulemus, kui võiks. Liiga palju muutujaid, aga vähe puutujaid; nii palju üle, et jääb hoopis puudu. Tervik kannatab osade rohkuse ja isepäise täiuslikkuseihaluse käes.

Pepeljajev õppis ülikoolis keemiat. Reaalteaduste tausta ja armastust geomeetria ja füüsika vastu  on tema töödes tunda. Kahjuks liigagi pal ju. Absurd on loogiline, juhus planeeritud, kineetilisust on nii palju, et see on juba staatiline. See sööb natuke ära potentsiaali, mida veidi vaba õhku võiks avada.

Pepeljajev teab, mida ta teeb. Publik teab, et see on hea. Aga tahaks teadmise asemel rohkem tunda, lasta ennast kunstil “eemale puhuda“, mitte kontseptsiooni alla liikumatuks mattuda.

Plektrumi festivali tiimil õnnestus Eestimaale organiseerida maailmakuulus videokunstnike rühmitus AntiVJ. Selle liige Joanie Lemercier andis laupäeval koos Prantsuse elektroonikaduoga Principles on Geometry Kumus 3D-kontsertetenduse. Tegemist ei ole tavapärase VJ-värgiga, kus miksitakse ja efektistatakse videolõike. Lemercier ei näita filmi, vaid genereerib ja kontrollib 3D-pilti laivis. Eelrenderduseta. See on abstraktne, rõhutatult mustvalge, 80ndate arvuti-3Dd meenutav wireframe-pilt (koosneb kontuurjoontest, mitte pindadest). Kui tahta siiski mingit ettekujutust asjast filmi näitel, siis võib meenutada näiteks Steven Lisbergeri “Troni“.

Pimedas saalis mustal ekraanil hõljuvad valged kontuurid mõjuvad lummavalt ja õõvastavalt. Nad räägivad lõpmatusest, tühjusest, samas ka mõõtmatu aegruumi omamoodi mõõdetavusest. Sama lummav ja õõvastav kui pilt on ka heli. Principles of Geometry ideelised alged on selgelt 70ndates, tunda on Zodiaki ja Boards of Canada hõngu. Jõuline ja tungiv muusika saatmas ekraanil sündivat abstraktset ja geomeetrilist odüsseiat haarab üleni endasse, viib kaasa. Võiks ka veidi kritiseerida: ekraan oleks võinud suurem olla, veidi rohkem narratiivsust poleks kahjuks tulnud. Ja need puud udus, mis vahepeal ekraanil sõidavad, mõjuvad kogu selle abstraktsuse vahele sama kohatult nagu Pepeljajevi lavastuse veiderdav Peemot. Kuid las puud ja kassid olla, mõnikord on hea nautida suhet ruumiga ja kiita kolmnurki.  Neid, mis puudutavad hinge. “Margarita ja Meistriga” on kohati rohkem selline “kolmnurk kõhus”-tunne. Aga eks see ole maitse asi, kuidas keegi oma kujundeid soovib.