The Verve “Forth”

Rock-soul, milles pole enam väga ei rock’i ega souli.

The Verve

“Forth”

(Parlophone)

Kuidas võiks The Verve veel ühe hea plaadi teha? Üks mõte mul on. Paneme põhitandemi Richard Ashcrofti ja Nick McCabe’i kuuks ajaks heroiinidieedile. Seejärel lukustame nad aga teiseks kuuks pehmete seintega tuppa koos kahe kitarri ja pataka Nick Drake’i plaatidega. Kui nad siis võõrutusnähtude käes ulgudes mööda seina üles püüavad ronida ja nende suurim unistus on üks tõeliselt terav žilett, vaat siis võiksid nad kirjutada muusikat, mis oleks tõenäoliselt parim maailmas. Teine võimalus on muidugi see, et nad kägistavad üksteist lihtsalt ära.

The Verve on jõudnud oma kahekümneaastase hingitsemise jooksul kokku-lahku käia tihedamini kui Jaan ja Kati Toots, aga ma ei ole kindel, kas sellise plaadi pärast nagu “Forth” ikka tasus oma erimeelsused maha matta ning üksteist uuesti õlale patsutama hakata.

Esimene singel “Love is ­Noise” on ikka paras sült ja ega ülejäänud materjal ka just palju tahedam pole. Needsamad kristalse kõlaga britpopikitarrid, kindla-peale-minnes komponeeritud meloodiad ja kibemagusad ballaadid, mis kümme aastat tagasi tundusid usutavana, ajavad täna ainult haigutama. Vaid “Columbo” oma kaootilise kitarrinäppimise ja kosmosekajaga vihjab ajale, mil The Verve’i peeti veel “teistmoodi” bändiks. Kus on paranoia ja pohmelline enesevihkamine? Kus on teie “northern soul” nüüd, ah? Kellel on vaja veel ühte Coldplayd või U2-te?

5