Tiit Aleksejev “Leegionärid”
Varem kaks romaani kirjutanud Aleksejevi näidendi pealkiri on laenatud Vana-Rooma kirjanikult Terentiuselt. Viimase “Leegionärid” jutustab neljast sõdurist, kes annavad ühise vande, et “kui keegi neist langema peaks, siis maetakse ta nagu kord ja kohus…” (lk 37). Läheb aga nii, et kolm langevad, üks pääseb, ent tal ei õnnestu päästa kaaslasi nimetuina ühishauda matmise häbistavast saatusest…
Aleksejevi näidend ei räägi muidugi Rooma leegionäridest, vaid NENDEST – teate ju küll, millistest – leegionäridest. Ja tal pole leegionäre mitte neli, vaid kolm. See tekitab küsimuse, kus on neljas leegionär.
Mingis mõttes on neljas muidugi olemas. Nimelt ühe 1944. aasta 21. septembril Porkuni lahingus langenud Sturmmann’i venna, Suur-Einari kujul. Mehest leegionäri ei saanud, ta oli siis liiga väike ning elab kuni tänapäevani. Kuigi ta oma vanemast vennast suurt midagi ei mäleta, ei lase just mittemäletamine teda vabaks.
Aleksejev püüabki anda algul vaid hallide varjudena laval seisvatele leegionäridele konkreetsemat sisu. Ühelt poolt vaatleb ta meeste Relva-SSiga liitumise motiive, mis olid mõnel juhul üsna isiklikud. Teisalt tunnistab autor järelsõnas, et ka kirjutama sundisid isiklikud motiivid. “Minu isapoolsest suguvõsast sõdis Sinimägedel kolm meest,” nendib ta ja lisab, “on ehk mõistlik teatud lood ära rääkida ja nad seejärel ajaloolastele jätta” (lk 54). Ehk siis on kirjanikul veel kolmaski soov: vabaneda piinavast mälestusest nii, et rääkida mittemäletamise asemele üks lugu. Fiktiivne ja oletuslik, aga ikkagi toimunule vormi andev lugu, mis lubab meil pärast lugemist asetada see juba rahulikuma südamega oma mälestuste riiulisse.
Loodan, et “Leegionärid” ise siiski riiulile tolmuma ei jää, vaid näidend jõuab lavale.
