Tõelise kunstnikukarjääriga vigurivänt
Henri Rousseau on Prantsusmaal harilik nimi. Telefoniraamatus on Rousseau’sid nii-öelda jalaga segada ja eesnimi Henri ei torka rohkem silma kui Jean või Paul. Õnneks on meie kunstnik saanud tolliametniku tiitli, mis teda eristab kõigist kahvatutest nimekaimudest. Tegelikult oli ta üsna tähtsusetu tegelane, kes istus ühes lõunapoolses Pariisi väravas ja võttis seal vastu linnamaksu, nagu see veel 19. sajandi lõpul kombeks oli.
Aga Henri Rousseau armastas värve ja unistas ürgmetsadest ja hakkas pühapäeviti maalima. Ta polnud käinud üheski kunstikoolis ega teadnud midagi proportsioonidest või perspektiividest ja võis sellepärast vabalt luua originaalseid pilte, mille üle selleaegse akadeemilise kunsti austajad end kõveraks naersid.
Sügavama pilguga meistrid siiski ei naernud, näiteks Signac, Robert Delaunay, Braque… Ja Picasso organiseeris oma Montmartre’i ateljees 1908 suure peo "tolliametniku" auks.
"Džunglid" moodustavad kindlasti kõige meeldivama osa sellest loomingust. Neis lokkab pikki või pakse puid ning põõsaid, määratu suuri säravate värvidega õisi. Mõned lehed on lihavad ja tunduvad pehmed nagu padjad. Tahaks neid käega katsuda; kuid selle jõulise taimestiku keskelt paistab enamasti mõni lõvike või tiigrike, kes kellelegi kallale läheb. Tuleb märkida, et Napoleon III aegses kultuuris esineb üsna palju perversseid, sadistlikke jooni.
Siin võib selle üle vaielda, kas Rousseau pintsel kirjeldab mingit isiklikku fantasmi (nagu praegused psühhoanalüütikud seda püüavad seletada), või jälgib pigem oma ajastu moevoolu, mida saab siiski dekoratiivselt ära kasutada. Igatahes Rousseau juures ei voola veri ja hirm ega valu ei märgi võitlusestseene. Näiteks too tihe roheline palmitukk, mille lehed-oksad ripnevad nagu pikad oakaunad ja mille keskel "Jaaguar tungib hobusele kallale" (1910). Pruunitäpiline jaaguar on võtnud valge lokilise lakaga looma kaissu ja ohvri üllatunud pilgust võib järeldada, et olukord ei ole just ebameeldiv…
Ka kallaletungis inimesele ei leia midagi vapustavat. Punaseõieliste suurte kaktuste vahel seisab must mees, kelle õlale paistab toetuvat helepruun loom, nagu truu koer, kes rõõmustab kohtumise üle isandaga. "Neeger, kellele jaaguar kallale tungib" (1910) moodustab vaevaltmärgatava motiivi lopsakas rohelises maastikus, kus domineerivad hiiglaslikud kollased, roosad ja punased lilled ja tulipunane kuu- või päikeseketas keset taevaavaust.
Kust sai see lihtne plekksepa poeg ja igav bürooametnik oma kujutlusele toitu, et luua "naiivseid" ja samas geniaalseid maastikupilte, milles mõned kriitikud on avastanud paradiisi?
Loomingu tagapõhi, kunstniku elulugu tunnistab, et Rousseau oli omamoodi poeet, kes oskas kokku luuletada terve seiklusteseeria, mille järgi ta oli veetnud seitse aastat Mehhikos, ühe prantsuse pataljoni fanfaari teenistuses, ja seal õppinud tundma ürgmetsi, eksootilisi taimi, tiigreid ja lõvisid – kes muide puuduvad selle maa faunas! Rousseau kirevad valelood leidsid igatahes uskujaid. Apollinaire kirjutab vaimustusega: "Sa pead meeles, Rousseau, asteekide maastikku, / Metsi, kus kasvasid mango ja ananass --- /, Need pildid, mida sa maalid, sa nägid neid Mehhikos…" ("Ood Rousseau’le", 1908).
Tegelikult polnud Rousseau kunagi Pariisist välja saanud, aga Pariis oli juba 19. sajandil linn, kuhu kõik maailma teed kokku jooksevad. Ja informatsiooni hankimiseks võis sirvida ajakirju ning pildilehti ja vestelda reisijatega. Aafrikas oli prantsuse kolonialism jõudnud haripunkti ja sealt tuli pealinna loomaaiale senitundmatuid džunglielanikke, samuti rikkalikku fotomaterjali kõigi nende rõõmuks, kes ise reisida ei saanud. Prantslaste ekspeditsioon üle Atlandi keiser Maximiliani kaitseks lõppes küll ebaõnnestumisega, kuid tõi eurooplastele huvitavaid andmeid Mehhiko eluolu kohta, mida Rousseau ohtralt ära kasutas. Ja kuna Mehhiko oli Prantsusmaal vähem tuntud kui Aafrika, siis võis selle maa arvel mitmesuguseid tempe välja mõelda.
Konkreetseks informatsiooniallikaks osutuvad siin pildiraamat "Metsloomad", määratud lastele jõulukingituseks (mille andis välja kaubamaja Galéries Lafayette ja kust Rousseau oma lõvid maha joonistas), odavad populaarsed ajakirjad, postkaardid, fotod ja muidugi Jardin des Plantes, Pariisi botaanika-aed oma eksootiliste taimedega.
Rousseau oskas reisida ilma piletita ja ilma kohvriteta. Need, kes on mitmel kontinendil ringi uidanud, teavad, et rännakud kujutluses on palju veetlevamad kui argised turismisõidud. Rousseau hingest ning ajust väljakasvanud ürgmetsad tunduvad haruldaselt värsked ja rõõmsad ja isegi tervislikud, eriti kui kunstisõber on juba jõudnud ära vaadata Picasso muuseumi samaaegse näituse, mis on pühendatud meistri sõjaaegsele armukesele Dora Maarile, kelle sünged või nutused näod võivad ka vaatleja pilgu lõhki käristada. Picasso ahastusegrimasside kõrval tahaks Rousseau teravate hammaste ja lehvivate vurrudega "üllatunud tiigrile" (1891) pai teha!
"Tolliametnikku" peetakse "naiivse kunsti isaks", kuid naiivsuse asemel vilgub Rousseau troopikapadrikust pigem kavalust ja elurõõmu.
