Tõepärane portree

Kunstiteadlane Ene Lamp peab näidendit eesti maaligeeniuse elust õnnestunuks.

Mart Kivastiku näidend “Külmetava kunstniku portree” Viinistu Kunstimuuseumis, mängitakse veel 22., 23.,24., 25., 29., 30. ja 31. juulil ning 1., 5. ja 6. augustil. Muuseumis avatud samal ajal Konrad Mäe maalide näitus riiklikest ja erakogudest.

   Hoogne ,lustlik,vahepeal pisarateni naerma ajav on Konrad Mäest (1878-1925) jutustav tükk, mida mängitakse Viinistu kunstimuuseumi õueteatris – Aleksander Eelmaa ja Mikk Mikiveri lavastatud Mart Kivastiku näidend ``Külmetava kunstniku portree``. Selle sees on lool sügavam sõnum liiga varase surma traagikast ja sajandi taguse Eesti kunstniku enesekehtestamise tungi meeleheitlikkusest.Et tööd tehti uskumatult ränki tingimusi trotsides, silma ees siht olla kasvõi lühikestki aega paikades,kus asus aja kunstimaailma süda.

  Eesti kunsti ajaloos suhtume Mägi-Tassa –Triigi põlvkonda erilise pieteeditundega ja nad on selle ära teeninud,aga nende ettevõtmistes ei puudunud paras annus välist poosetamist ja lihtsameelsust,mis on nii inimlik ja ka halenaljakas. Siit lähtub lavastuses grotesk, see toimib olulise sisulise kujundina.

   Näidendi tegelasteks võetud kunstnike elulood on täis värvikaid legende,nende esitus pole ekstsentrilisele vormile vaatamata muutunud jantlikuks. Autor kasutab  etteantut innukalt, mõnda detaili lisades või vaimukalt ümber tõstes -``Pallasest`` on temperamentseks hispaanlannaks ümberrõivastatud Mäe tants viidud Pariisi,kus ta hästi haakub kankaaniga,mis on muljetavaldavalt frivoolne.Eriti näidendi esimeses pooles virvendab repliikide tagant allikate teksti lähedus,tekitab lausa kultuuriloolise lugemiku sirvimise tunde.Märkad kohti Mäe krestomaatiliseks tsiteeritud kirjadest ,teise repliigi ajal tabad ennast tahes tahtmata mõttes kaalumas,kas mõni järgnev lõik on pärit Friedebert Tuglaselt, Gustav Suitsult või hoopis Rudolf Pariselt või Evi Pihlakult.

Mäe kirjade kõrgstiilses toonis vaimustus Põhjamaa loodusest kannab ehedat romantilist paatost.Paiguti äratab autoripoolne paatoslikkus vastumeelsust,kasvõi noorelt surnud kunstnike-suurmeeste nimekirja esitamisel,aga see on  maitse küsimus.

  

Mäe puhul on Kivastik kõvasti kinni hoidnud eluloolisest ja ikonograafilisest tõest,teiste tegelastega on talitatud suvalisemalt. Peenest  vaimuinimesest Tassast on saanud peaaegu et ebameeldiv libe tüüp.Vastandlikkuse huvides, rõhutamaks peategelase iseloomu,on võte päris loogiline.Kavalehe Aleksander Tassa – Nikolai Triigi fotode äravahetamise väikest nalja –siis osatäitjatega  parema füüsilise sobivuse huvides? – ei oska enamik vaatajaid vist märgata.

   Mäe põlvkond uskus,et ta suudab söösta välja üle seniste kultuuripiiride ja saada Euroopa osaks. Eeskujuks oli Norra,kust tagasihoidlikule üldkultuurilisele tasemele vaatamata kerkis suurmehi.On loomulik,et Norra stseenid etendatakse Mägi rännakutel oluliseks.Kunstniku külmetamine mängitakse välja hästi kujundlikult,valge linaga katmine loob hetkega veidi iroonilise illusiooni  talvest.Joikude kasutamine kutsus välja järjekordseid naerupahvakaid, Skandinaaviamaade naljategijad pruugivad tihti sarnast võtet, kuid siin mängiti stseen säravaks.

  Mägi ja naised? Külmetav kunstnik on pandud lausa pelgama füüsilist kontakti naistega.Ju siis tahetakse sellega veidi nagu pietismimaiguselt rõhutada ta pühendumist ainult kuulsaks pürgimisele, erand ehk vaid Pariisis. Suits kirjutab Mäest: `` Tema taltsutamatut iharust oli veedelnud pealinnaline``ars amandi`` ja et juba Soomest lahkuvat Mäge ei jäänud taga õhkama ükski valgetverd neitsi, sest kokkupuuted olid tal teistsuguste naistega,``sündinud silmapilguks kire-lõbu vahelduses``. Aga see ei sobinud näidendi positiivsuse paatose raami,samuti nagu kunstniku saatuslik haigus - süüfilis. Oli Mäel  platoonilisi muusasid ka, kuid Kivastik on vist õigesti teinud,jättes naisinimesed tegevusest distantseeritud episoodilistesse  osadesse,nende  omadusi - taipamatust,tuima püsivust,lihtsameelsust ja valmidust liiderlikkuseks markeerib Liina Vahtrik väga värvikalt. .

Näidendi teine pool kippus ära vajuma.Asi polegi selles,et Mäe loomingu kõrgperioodid saavad kuidagi möödaminnes märgituks. Naerutamist polnud pidevalt enam võimalik rakendada ja üleminek teiste võtete peale ei sujunud.Eriti jäi võõrkehaks Muuseumitöötaja. Oli ta ülesanne didaktilist tõsiteavet jagada , karikeerida mingit Mäe maalidest rääkimise laadi või siis hoopis teatud absurdiefekti tekitamine? Igatahes jääb teisest vaatusest kõige enam meelde paljajalu Medici kabelis käimine kui ülima austuse zhest kuulsusele. Sel taustal on kahju,et Mäe oma loomingu esile tõstmine jäi ainult sõnaliseks.

  Hendrik Toompere mängis külmetavat kunstnikku hoogsalt - koleeriline,pidevalt ümbrusele vastasseisuks valmis ja pingelises füüsilises tegevuses.Tema Mäele sobis kõige paremini mäss ja püüe olla oma hädade kiuste saatusest suurem. Lõpus oli tunne,et ta võttis tõesti rollist kõik,ahastamine veriste käte kohal ja elu kustumine mõjusid otsekui klassikalise tragöödia finaalist.

 Mänguplatsi kujunduses toimisid väga sobivalt valitud maalide suurendustele lisaks nagu vabaõhuetendustel ikka, kaasa pärispilved mere kohal ja ka suur külili lükatud roostes tsistern,kas mingi maiste raskuste võrdkuju?``Külmetava kunstniku portree`` oli Viinistu suveteatri selle aasta lavastusena õnnelik valik.

                  &n bsp;            &nbs p;                           &n bsp;