“Põletus” on kahtlemata lõppeva hooaja üks tipptekste Eesti teatrilaval. Tiit Palu lavastajana on antiiktragöödiat ja seebiooperit, kõrget ja madalat, klaari ja mõistusevastast, ajalikku ja igavikku võluvalt sidunud materjali suhtunud mõõduka lugupidamisega, küll aga ei saa öelda, et see Liibanoni naisi generatsioonide kaupa piitsutanud viha ja häbi teema teda isiklikult kuidagi liiga palju puudutanud oleks. (Õigupoolest on Liibanoni juurtega Kanadas elav näitekirjanik Wajdi Mouawad ise jätnud kõnealuse piirkonna delikaatselt konkretiseerimata, nimetades seda lihtsalt Lähis-Idaks.)

Arusaamatuks jääb ka lavastajakontseptsiooni see pool, mis lubab näiteks peategelase Nawal Marwani (Carmen Mikiver, väikesel pildil esiplaanil) plikaohtu võitluskaaslasel Sawdal (Karin Tammaru, väikesel pildil vasakul) lapsehäälega rääkida, samal ajal kui samuti Tammaru kehastatud vanaema Nazira ei püüa rauga kõnet imiteerida, vaid kõneleb “normaalselt”. Niisugusune pendeldamine sisseelamisteatri ja neutraalse, jutustava stiili vahel ei ole kuidagi põhjendatud. Seda enam, et 15aastaselt emaks saanud ja lapsest loobuma pidanud Marwan, 45aastane vägistamise tulemusena kaksikud sünnitanud Marwan ja 60aastane, kohtuprotsessil tunnistajana esinev Marwan, kõik Mikiveri esituses, “ei kehastu ümber”.

Maitseka kunstnikutöö (Silver Vahtre) üldmulje rikub aga maalitud tiigritriibuline põrandakate, mis peaks ilmselt sümboliseerima verest läbi imbunud kõrbeliiva. Igal juhul nullib selle katte kirju pind ära kunstniku igati asjakohase idee valgustada välja lava kohale ehitatud klaasist lael võtmestseenides vee voolamine, mille varjud limpsavad ahnelt sedasama “kõrbepinda”. Tehniliselt keeruline ja tekstiliselt õigustatud (Marwani viimaste soovide hulgas on lisaks palvele, et ta kaksikud lapsed otsiksid üles oma venna ja isa, ka ettekirjutus matta ta “näoga vastu maailma” ning valada peale pangetäied jahedat vett) võte oleks olnud kujundina palju võimsam ilma kirju-mirju aluspinnata.

Mõtlesin etenduse ajal korduvalt, et kuidas küll Kanada filmilavastaja Denis Villeneuve lahendas “Põletuse” ainetel vändatud, parima võõrkeelse filmi Oscarilegi kandideerinud linaloos need stseenid, kus eri ajastud, surnud ja elavad samal ajal vaimselt ja täiesti tuntavalt ühes ruumis koos viibivad. Film jäi paraku PÖFFil nägemata ja vastus on siiani saamata.

*
Ka “Koletis kuu peal” lubab jutustajal ja jutustatavatel korraga ühes lavaruumis viibida. Siin kõneleb vana mees (Aleksander Eelmaa) loo kahest noorest armeenlasest, kes pääsesid türklaste korraldatud genotsiidist imekombel eluga – aga mis elu see on, kui su hinge rusub teadmine, et minevikus pole enam midagi peale valu, aga sinu siirale soovile tulevik kõige kiuste mažoorses võtmes kirjutada paneb käe ette sellesama mineviku koletu vari. Madis Kalmeti koduteatrisse naasmise lavastus on klassikaline psühholoogiline teater. Priit Võigemasti (esimesel pildil) mängitud Arami suu on esimestest nootidest kriipsuks tõmmatud ja ei jää üle oodata muud, kui et teises vaatuses see suu millekski muuks kui piibli tsiteerimiseks avaneks. Hele Kõrve (esimesel pildil) Seta kõnnib samuti eksimatult tänulikust teismelisest eneseteadlikuks, kuid viljatuks naiseks saamise nööri mööda. Neid ühendab see, et Ameerikas, seal kõigi võimaluste maal, pole neil peale teineteise mitte kedagi. Mitte keegi ei mõista nende valu. Aga sellises olukorras on ka teineteisemõistmine keeruline. Sümboolne on seegi, et Arami esimene kingitus Setale on peegel. Sinna peeglisse sunnib Seta hiljem ka Arami vaatama...

Ajal, mil õues uputab ja mahlad jooksevad, võib nututükke sisemise puhastumise eesmärgil soovitada küll, eriti neile, kes n-ö klassikalisest teatriteost lugu peavad. Selle suhtes allergilised, avangardsema maitsega inimesed aga peavad põhuteatri avamise ära ootama.

(Endla)