Toidublogi: Mari Pokinen
2010. aastal ilmus Pokineni debüütalbum “22”.
18. jaanuaril tuli Von Krahli Teatris lavale kolme naise tükk “OmaOma”, Mari Pokineni, Annika Viibuse ja Luise Sommeri tantsu, laulu ja visuaalkunsti ühendav etendus.
Ilu
Olen viimasel ajal palju mõelnud ilu mõistele. Olen ikka öelnud, et mulle meeldib, kui asjad on ilusad. Kellele ei meeldiks? Siiski, vahel olen tajunud, et see, mida mina ilusaks pean, on paljude jaoks liiga magus, liiga lihtne. Ja siis on mul tekkinud soov tõestada vastupidist. Et ilu ei peagi keeruline olema. Nii olen ikka püüdnud oma ilu luua ja seda usaldada. Kuigi vahel on häbi ka…
Etendust “OmaOma” tehes oli vaja oma tunnetust väga usaldada. Ja teiste tunnetust, nägemata kõrvalt, mida teeme. Väga mitu korda tekkis hirm, tahtmine loobuda või minna teist teed, aga selle kõrval säilis siiski soov tõestada, et nii võib ka. See protsess õpetas mind rohkem usaldama iseennast, ilu ja vaikust, olemist siin ja praegu.
Teater ja muusika
Otsin hetkel oma elus teatri ja muusika vahelist tasakaalu. Mõlemad vajavad aega ja keskendumist. Teater on ju teatavasti kollektiivne kunst, aga muusika tegemine on minu jaoks väga isiklik ja ainult minust sõltuv. Sageli on raske leida energiat mõlemaks, nii teiste kui iseendaga olemiseks. “OmaOmaga” tõin oma muusika teatrisse. See oli keeruline ja samas vabastav ülesanne.
Koht
Unistan aina reaalsemalt oma paigast, kuhu saan viia kõik, mis minust on kahte Eesti linna kogunenud. Kõigepealt püüan aru saada, kas Tallinn on see koht, kuhu võiksin päris oma pesa luua. Eks see koha otsimine ja igatsemine on ikka iseenda otsimine. Jõulude ajal mööda lumist Eestimaad ringi sõites kujutasin ette, kuidas elaksin selles või teises külas, kes ja milline ma siis oleksin, mida teeksin. Eelmisel suvel käisin esimest korda Hiiumaal ja armusin ära nii sellesse paika kui mõttesse seal elada. Küll õiged asjad juhtuvad õigel ajal.
