Peeter Raudsepp on teatrilavastaja ja EMTA Lavakunstikateedri juht. Raudsepp on sel nädalal Tartus toimuva Eesti Teatri Festival Draama 2015 kuraator. Festival toimub alates 1996. aastast. Sel aastal on festivali kavas lisaks Raudsepa kokku pandud kuraatorprogrammile “Piiri peal” ka aastaauhindade programm, Vaba Lava showcase ja Uue Tantsu showcase. Lisaks toimub Draamal ka Balti Teatri Foorum. Vaata lisa www.draama.ee

Aastaajad

Inimesed valmistuvad pimedusse sukelduma ja sestap on iga valgus ja värv väärtuslikum. Mulle meeldib sügisel see tunne, kui saab rohkem riideid selga panna. Suve jooksul on juba ununenud, kuidas saabas astumise raskemaks muudab või kuidas kampsun soojendab. Samamoodi on hea meenutada, kuidas suvel olid päevad nii valged, et kõik mured ja vaevad justkui uppusid sellesse valgusesse.

Helsingi

Mulle meeldib käia Helsingis. Ma saan seal suhelda enam-vähem nagu emakeeles, kuid selles suhtluses on hädavajalik väike distants ja kui aus olla, siis näen ma Helsingis Eestit sellisena, nagu see oleks võinud olla ilma Nõukogude okupatsioonita – õigetes proportsioonides. Mis mulle Eesti linnaruumis alateadlikult närvidele käib, on sinna sobimatud suurrahvalikud mõõtmed, võõraste unistuste ja ängide kehastused. Ma ei räägi siin ainult idapoolsest suurrahvast, vaid ka sakslastest, kelle mõju meie olemisele on olnud põhjalikum.

Niisiis on Helsingi teatav mentaalne kuurort, psühholoogiline spaa.

Draamafestival

Ärevus tundmatu ees paneb jõu koonduma, eks see ole nagu ühiselt kogetav unenägu, tegijate jaoks vähemalt. Eri koolide üliõpilased, kes on harjunud oma pisikestes saalides ainult ühtede nägude ja ühtede kommetega, on siin hoopis teises kohas, kus kõik on nagu tavaliselt, aga samas tunduvalt teisiti. Tuldi kokku, et ärgata.

“Kevade”

Kui mõelda tagasi Lutsu “Kevade” peale, siis kool on eestlastele olnud midagi enamat kui õppeasutus, sellesse on kätketud mingi arhetüüpne muster: lapselik avatus vastamisi kogu ilma tarkuste ja nõmedustega. Lugege “Kevadet” uuesti ja uuesti, siis leiate endast üles Arno, Teele, Tootsi, Kiire jne, oma olemuse eri tahud. Peakski rohkem häid raamatuid üle lugema, mitte uusi keskpäraseid ahmima. Kui võiks ühte raamatut “Kevadega” võrrelda, siis on selleks Charles Bukowski “Ham On Rye”, kus ta räägib enda koolipõlvest depressiooniaegses Ameerikas, mis oli nagu üks lõputu Lasnamäe. Soovitan.