Üks Eesti indimuusika-elu tähtsamaid suunajaid. Tema praeguse bändi Imandra Lake eelkäija Pia Fraus andis just välja loometeed kokkuvõtva kogumikalbumi “Silmi Island”, vinüülile pressitult ja remasterdatud lugudega.

Akvarellid

Käisin kunagi EKKMis näitusel, kus olid üleval Tõnis Saadoja akvarellid “Kodulinn Tallinn”. Vaatasin neid ja olin pehmelt öeldes pahviks löödud. Uskumatult ilus. Üks inimene mu kõrval ütles, et nojah, aga eraldi on need tööd täiesti mõttetud. Olin taas pahviks löödud. Asi, milles ma siiski kindluse sain, oli see, et ilu pole veel kadunud.

Purgid

Erki Kasemetsa näitus “Hullud päevad” Tallinna Kunstihoones lõi mind pikali oma massiga. Vaatepilt tervikuna oli võimas ning nauditav. Ilmselgelt oli tunda kulutatud töö mahtu. Hirmutab pisut autistlik järjepidevus selle tegemise juures: 90ndate algusest siiani kogutud kassatšekid. Meeldiv taaskohtumine toimus ka kunagi EKA keldris asunud kohvikuga Enter, mille seinal olnud longeropurgid nüüd Kunstihoonesse üles olid sätitud.

Muusika

Will Oldhami muusikaga tutvusin 00ndate keskel. Esialgu oli meie suhe leige, kuid mingil hetkel toimus konkreetne armumine. Ta on teinud muusikat nimede all Palace, Palace Music, Palace Brothers, kuid viimastel aastatel esitleb ta end kui Bonnie “Prince” Billy. Olen püüdnud hankida kõik tema plaadid, singlid, EPd ja tema raamatu ja olen vaadanud filme, kus ta mängib. Soovitaks teda inimestele, kes tahaksid sõbraks saada kantrimuusikaga, aga ei ole siiani julgenud. Mind isiklikult ajas püsti pööraseks 2006. aastal ilmunud “The Letting Go”. Kui üksikule saarele tuleks üks plaat kaasa võtta, siis see oleks see!

Kokapiiblid

Tihtipeale olen kusagil metsade vahel või keset Eestit ning tee ääres head süüa saada on võimatu. Keerulisemaks teeb asja veel see, et mu menüüsse pole juba aastaid kuulunud liha. Ühesõnaga: järjest sagedamini mõtlen sellele, et mida ma õhtul kodus süüa teen. Naljakas, kohati isegi fanaatiline, aga söögivalmistamine annab rahutunde nagu muruniitmine. Mu uuteks piibliteks on Miku ja Sandra kokaraamatud. Kuigi ma neid väga tihti ei ava, on siiski hea, et nad olemas on. Annavad kindlustunde!