Toomas Liiv – luuletaja, professor, kirjandusteadlane, ideoloog, humorist…
Toomas Liiv sai Eesti Ekspressi auhinna tänavu ilmunud luuleraamatu, elutöökogu “Luuletused 1968-2002” eest. 34 aastat omanäolist, eesti kirjanduspildis väga iseseisvat luulet. Toomas Liivi luule on proosarütmis lausetega värssideks murtud tihe poeetiline tekst. Ühtaegu üllatav ja irooniline. Professor Liiv teab, et kõik teemad on juba luuletusteks ära kirjutatud ja kirjutab oma luuletusi sageli eelmiste peale, kuhja otsa, kõik eelmised naljaks pöörates. Palju on ka elu lihtsalt elulist lüürilist nukrust, huumoriga mõnusalt kokku miksitud. Ütlesin ennist elutöökogu, aga Liiv muigab, et meil mõlemal ju kõige parem raamat veel kirjutamata.
Vaadakem vaid Liivi luuletuste pealkirju ja kohe tekib tahtmine neid lugeda: “wiiralti nuga sinu käes”, “kurat kaubamajas: the outline”, “ingridiga lõbumajja: süütuse kaotamine”, “pöid sukas: kohtumine lilianiga”, “john cross ja/and dinamiit”, “marssal mannerheim ja presidendivalimised”, “abiellumisest baleriiniga”. Mis neist luuletustest kõik teada ei saa!
Ootamatul kombel on Toomas Liivi luules ka sotsiaalne, lausa poliitiline mõõde. Areeni nädala luuletusena avaldatud “Iraagile ja Iraagist” võtab sheik Toomas bin Lembit jõuliselt sõna Iraagi rahva poolt ja ameerika seersantide vastu. Luuleraamatu esitlusel peetud kõnes kinnitas sheik Toomas kogunisti, et eesti rahvast on tõmmanud kogu aeg Iraagi poole, tuues tõendusmaterjaliks “Jakob Liivi” poeemi “Kõrbelõvi”.
Toomas Liivil on ideoloogi soont ja tema õpilaste – Wimberg-Urmet, Rooste, Sild jt – vaskpoolsuse allikaid pole ehk vaja kaugelt otsida.
Liivi haaravate kirjanduskäsitluste puhul pole alati selge, kui tõsiselt neid tuleb võtta. Professori ideed on puhuti õige metsikud, aga tema panus uute vaadete avamisel kirjandusloole ja ühiskonnale üldse on väga oluline. Liiv armastab õrritada. Kord esitab kirjandusloole epateerivalt parempoolse, siis vasakpoolse vaate ja lõpuks võtab ohates taskust Jakobsoni, Koidula ja Tammsaare pildiga rahatähed ning tõdeb: tegelikult käibib meil ikka Siim Kallase kirjanduslugu.
Eesti luule Koidula–Liivi–Arbujate–Kareva põhiliini kõrval tasub tähele panna ka teisi olulisi luuletajaid, teisi olulisi Liive nagu näiteks Toomast.
Meenutagem lõpetuseks Liivi rahvatarka sõnumit tema luuletusest “Brüsselile ja Brüsselist” (Areen, 4. sept. 2003):
“Oi, Pariis, poisikene, London lolli lambakene, Rooma roiskuv kiimaline – anna mulle, kingi meile õirot, oirut otsatumalt, fonde, vorste vooridena! Et saaks Siim meil sööma peale, Jussi juhmi laua taha, Brüsselisse poisid paika, poisid paika, plikad pukki, veteranid vedelema, esimehed edvistama. /---/. Iseseisvust tuleb juurde, suveräänsust suisa sajab. Eesti kieltä räägitakse Saksas, Soomes, Portugalis, eesti töö on kõikjal hinnas, Eesti litsid löövad laineid, Eesti nimi kõigil suus. Küll siis piirud kahel otsal /---/.”
