Transatlantiline kohtumine

Artistid Kalm siitpoolt ja Tallinn 73 sealtpoolt Atlandi ookeani jagavad ruumi värskel heliplaadil “Autopiloot”. Siim Nestor jagas nende vahel ära lehekülje.

Artist Tallinn 73 on DJ Julius, kes Eestis elades liikus ringi Raul Talviku nime all ning tegutses nimekas indie-bändis The Chance. Aastast 1991 elab ta Ameerikas, Washingtonis. Julius tegutseb seal peakujundajana isiklikus disanifirmas RSQ Solutions, DJna ja loob muusikat. Sellest värskeim mängib Umblu uuel väljaandel ning on alljärgneva transantlantilise korrespondentsi põhjuseks. Niisiis, Julius…  

Mis on momendil tantsumuusikas kõige põnevam?
Esiteks juba tavanähtuseks kujunenud mitte-4/4-mõtlemisviis Lääne-Londoni tegelaste eestvedamisel, teiseks fakt, et LFO on kohe-kohe jälle moodne, ja kolmandaks on (mustanahalised) ameeriklased taasavastanud ehtsa soul-muusika.

Mis on kõige kohutavam?
Vaata Renaissance/Ibiza/Cream jne.

Oled viimasel ajal mõne hea rock’iplaadi avastanud? Mõnes muus žanris?
Tunnistan ausalt, et juba kusagil 90ndate algusest peale pole mingil arvestataval kombel sellel stiilil silma peal hoidnud. Sorin ise peamiselt vanades plaatides. Tõsisele jazz/ fusion-huvilisele soovitaksin soetada George Duke’i loomingut kuni aastani 1979.
Nüüdisaegsete väljalasete hulgast soovitan soojalt Fela Kuti jälgedes käivat ja Londonis ning Brooklynis laineid löönud Antibalasit.

Miks paljud elektroonilised muusikud pöörduvad pärispillide juurde õiget muusikat tegema?
Ühest küljest on moodne stuudio- ja arvutitehnoloogia muutnud muusika või, ütleme siis, heli loomise võimalikuks ja käepäraselt odavaks peaaegu kõikidele. Tänu sellele on ka “vabadust” ja võimalusi/kombinatsioone/efekte/võimsust liiga palju. Pärispillide limiteedid ongi nende võluks. Lühidalt öeldes: lihtsuses peitub ilu.

Tohutult palju räägitakse 11. septembri mõjudest muusikas: kas sa kuuled neid mõjusid või on äkki neid ka “Autopiloodil” kuulda?
Ehkki küünikud võivad muusikatki propagandaks kutsuda, üritan ise endiselt sellest nii kaugele hoida kui võimalik. Ei saa samas mainimata jätta, et mitmel heal sõbral tekkis ellu ühes oma sõprade/ pereliikmete/tuttavate kaotamisega valusaid lünki. 
Hoolimata suurkapitalistlikust propagandast on siinne tööstus/majandus uue meedia ja tehnoloogia sektorite languse ja seejärel   terrorismiaktide puhul endiselt nõrguke. See tundub olevat peamiseks põhjuseks rahvuslikuks peanorutamiseks. 
“Autopiloodil” olevad helipalad on tegelikult originaalkujul salvestatud 2000–2001 ja seega jäid ka ilma kaudsemate mõjudeta.

Kirjelda ehk Kristjan Kalmi muusikat.
Idee Kristjaniga loomingut jagada tuli alles projekti lõpus. Pärast tema muusika kuulamist ei tekkinud idees aga mingeid kahtlusi.
Ma ei pretendeeri ennustajaks, kui väidan, et sellelt mehelt kuulete veel lähitulevikus väga orgaanilise ja originaalse lähenemisega loodud muusikat.

* * *

“Mingi hetk hakkas mind see Avalanchesiga võrdlemine isegi nii palju häirima, et mõtlesin, et ei ole mõtet neid lugusid üldse välja anda,” ütleb Kristjan Kalm.
Nojah, tema lood joint-plaadil “Autopiloot” meenutavad oma helguselt ja õhulisuselt, optimismi ja sirisevate meloodiate poolest veidi Avalanchesi albumi atmosfääri. Kalm on mees, kes kuulab veendunult originaale, mitte mõttetut kopeerimist. Tema lugudes on aga märk Kalm sees ning nende, juba aasta tagasi valminud lugude sahtlisse jätmine oleks olnud kriminaalne. Tema muusika on ilus ja kiigutav, maailm peab kuulma seda.

Hariliku, šabloonse ettekujutusega “elektroonilisest muusikust” pole 23aastasel Kalmil midagi ühist. Ta ei ole omas masinate taguses hermeetilises maailmas elav, töötav ja vaikselt fantaseeriv nohiseja, kes keeldub väljaspoolsetega kommunikeerumast. Kui tavaline elektroonik räägib kümme, siis Kalm räägib tuhat sõna kilomeetris. Ta on õppinud Tartus meediat ja konsultatsiooni, sõidab väikese tehnoloogiafirma konsultandi ametis kopteriga Helsingi vahet ning pealiskaudse mulje põhjal töötaks ta pigem osaliselt Lõhmusele kuuluvas investeerimispangas LHVs, kui et salvestab rahvusvahelist muusikat osaliselt Lõhmusele kuuluvale plaadifirmale Umblu.
Muusikat on ta õppinud ainult kõrvadega ja lugude produtseerimist alustas pisut rohkem kui aasta eest. Kodus teineteisega ühendatud kaks arvutit päästsid tema pähe kogunenud muusikaideed vangistusest ajukanalites.          
“See on muusikakuulaja teema,” ütleb ta. “Kui sa muusikat piisavalt intensiivselt kuulad, siis ei ole päris võimalik, et sul ei teki endal ühtki ideed, kuidas muusika kõlada võiks. Vahe on selles, kui julgelt sa peale hakkad. Kättevõtmise asi.”
Kristjan jätkab: “Tähtis on, minu arust, mitte tarbida, vaid proovida ise osa võtta. Ja pohhui, kuidas see sul välja tuleb. No loed raamatut ja kui sul tekivad ideed, siis tuleks ka proovida kirjutada, ükspuha kui sitasti see välja võib tulla. Sest vastasel juhul, mis vahet seal kokkuvõttes on, kas sa loed-lugesid seda raamatut või ei.”

Õitsvas murdeeas kuulas Kalm abstraktset hip-hoppi. Menüüs Ninja Tune, MoWax, DJ Shadow. Edasi otsis ta välja muusika, kust DJ Shadow’ sämplid pärit on, ning jõudis 70ndate lõpu progeni, sealt…
“Muusika, mida ma kõige rohkem kuulanud olen, on 60ndatest. 60ndate jazz ja 60ndate lõpp on tore periood ka popmuusikas. Tekkis selline arranžeeritud ja psühhedeelne pop ning seal on ikka üsna huvitavaid ja omapäraseid asju. Kõlavad mingis kontekstis kaunis modernselt.
Selleks ajaks, kui ma muusikat tegema hakkasin, olin tugevalt kinni 60ndate jazzis. Sämpleis olen kõige rohkem kasutanud 50ndate lõpu ja 60ndate instrumentaal-jazzartiste, neid trummaritest big-band’e ja… aga jazz on selles mõttes kohutav asi, et seda on nii fucking palju, et tekib kerge alaväärsuskompleks.”
Sämplitega tegutseb Kalm eriliselt peenelt. Mikroskoopiliselt. Ta ei kasuta kohe-töötavaid loop-katkendeid, vaid lõigub sümpaatsena tundunud muusikatüki nii pisikeseks kui vähegi võimalik.
“Ikka kohe tõsiselt väikseks,” räägib ta. “Umbes nii, et kui viis sämplit ritta panna, siis annab kokku pool sekundit.
Kui sul on “kitarri” vaja, siis kurat, võta kitarrist, mitte terve kitarrisämpel. Kitarrist kõlab esiteks paremini. Ja kui kitarrisämpel võtta, siis proovin teha nii, et ta ei kõlaks nagu tüüpiline kitarrisoolo, vaid et juhtuks midagi uut ja huvitavat. Et tekiks selline futuristlik kitarr. Selline, mida reaalselt ei ole võimalik mängida. Selles on uba. Tuleb võtta neli-viis erinevat kitarrisämplit, lõikad nad väikesteks juppideks ja hakkad neist kooki küpsetama.”

Kui tal esimesed koogid valmis said, paistis Kalmile, et need moodustavad “ühe terviku”, ning selleks, et vaadata, kas need kellelegi ka isuäratavana tunduvad, saatis ta küpsetised Raul Saaremetsa raadiosaate “Vibratsioon” aadressile. See on siis teekond auditooriumini, mida Eesti noored underground-muusikud on aastaid kasutanud, kuid nüüd on samal Saaremetsal vedada ka plaadifirma ning Kalmi muusika seeläbi õnnelikult laserplaadil.
Mis sa arvad, kas sa 15 aasta pärast ka veel muusikat teed?
“Jaa,” vastab ta jaatavalt. “Muusika tegemise puhul on see tegemiserõõm kõige lahedam. Esimesed paar tundi iga uue loo tegemisest on kõige lahedam hetk üldse. Tunduvalt lahedam hetkest, kui seda muusikat mängid või kuulad. Need esimesed paar tundi, kui idee sünnib ja avastad, et see töötab, siis sel hetkel on ikka väga hea tunne. Puhtalt selle tunde pärast, sõltumata muust, teen ma iseenda jaoks muusikat ikka veel mitu aastat. Muidugi, kui ma mingisse erilisse depressiooni ei satu.”
Seda viimast, loodame, et ei juhtu, sest Kalmist paistab tulevat veel palju uut ja huvitavat muusikat, mida kuulates on ikka väga hea tunne.