Tsirkust ja leiba – suveteatri kohustuslikud komponendid!
1. Karu perse
Kuna väikesel kaunil
Eestimaal on veel nii-nii palju unustusehõlma vajunud looduskauneid ja
müstilisi paiku, siis ei rauge ka suveteatri tegijate missioon meid
nendega tuttavaks teha. Sõida aga autoga kuskile karu perse ja siis veel
paar kilomeetrit metsa, veel parem, aeruta-purjeta üle vee ja naudi
kaunist kultuuri. Soontagana maalinn, Naissaar, Abruka, Simisalu soosaar, Leigo
järved, Neeruti mägi... (Ahjaa, mäletate, mõned aastad
tagasi tuli selleks, et “Põdernaise” etendusele
päikesetõusuks kohale jõuda, Tallinnast tulijail kell kaks
öösel startida, siis logiseda veel vankril ja kõmpida
soos.)
Ei lähe meil kellelgi meelest ühe Areeni toimetaja
mullusuvine teatriseiklus Naissaarele Kaljuste peene mootorpaadiga, mis
lõppes toimetaja proual seljapõrutuse ja Kaljustelt korseti
laenamisega, ning takkapihta pooleaastase seljavalu ravimisega.
Ja nagu
sellest karu persest veel vähe oleks – ikka tuleb lavastajal
pähe mõte publikut ühest kohast teise talutada, lavastada
esimene vaatus mäeveerel ja teine võpsikus või
jõekäärus.
Karu perse kohustuslik komponent on ka
ummikus istumine. Sest nagu juba öeldud, ilma autota kohale ei saa.
2. Rahvuslik-ajalooline temaatika
Vaatemängulisus ja mastaapsus, ülitundelisus ja deklaratiivsus
käsikäes. Eesti rahva kannatuste lugu aegade algusest peale laotatud
kodumaa kauni looduse keskele (Merle Karusoo “Circulos” 1993).
Sobib ka igasugune mütoloogiline ja pärimuslik kraam (Anne
Türnpu). Kuna meil ajaloolistest kangelastest kiiresti kitsas kätte
tuleb, siis peab neid kangelasi välja mõtlema ja juurde
“tootma” – siit ka kultuuriheeroste treimine Viinistus. Aga
jah, mis oleks teatrisuvi ilma Tammsaare ja “Vargamäe
kuningriigita”.
“Rahvuslikkust” rõhutavad
rahvariided, murumütsid (heegeldatud), linased-takused hõlstid.
Isegi NO99 mullusuvine samuraietendus ei saanud ilma Tuljakuta hakkama. Lisage
siia külajandid ja naljandid à la “Vigased pruudid”
või “Naabri Mari” – müüb, mis mühiseb.
Vt ka Kitzberg, Luts jt.
Suveteatri suure tulemise ja teatripilti
kinnistumise ajal, 90ndate teisel poolel ruulisid küll rohkem maailma
klassikud – Hugo, Dumas, Twain, Lindgren, Shakespeare.
3. Elav tuli
Iga teatritegija unistus on mängida
tulega, suure tulega. Teatrimajades seda mitmesugustel põhjustel
teha ei saa, euronõuded ja vaatajate turvalisus jne. Aga suvel, vabas
õhus, löövad tõrvikud suure leegiga põlema
– ja küünlad ja lõkked ja kui eelarve kopsakam, siis
valgustavad taevast ilutulestikudki.
4.
Nipernaadid-seiklejad
Kümmekond aastat suveteatri
traditsiooni on tõestanud, et rahvast meelitavad seiklused ja seiklejad
– vandersellid, naksitrallid, hampelmannid, muidu rõõmsad
sellid, Nipernaadid, Ekke Moorid, rüütlid, musketärid,
kellamehed, paadimehed, parvepoisid, Robin Hoodid, samuraid, metsavennad,
Kalevipoeg, Frankenstein.
5.
Mõõgavõitlus
Alates Nüganeni ja
Linnateatri “Musketäridest”. Sisuliselt on sellest ajast peale
kavalehelgi omaette rida võitlusstseenide ja
mõõgavõitluse lavastajatele – Rein Oja ja Indrek
Sammul on selles vallas hinnatud spetsid. Ja kui on
mõõgavõitlus, siis on ka hobused. Tänavu suvel
mängitakse Leigo järvel “Rooside sõda” – mis
sa hing veel oskad tahta.
6. Tättendid Miski ei sobi sumedasse suveõhtusse paremini kui
paulocoelho’lik “õnn on kogu aeg olnud su õue peal,
aga sina pead maailmale ringi peale tegema, et seda lõpuks
näha” tättend, mis laternana valgustab rampväsinud ja
ületöötanud eestlase hinge. Lood eneseleidmisest, armastusest
pseudorahvusromantilises soustis.
Viimasel ajal on küll klassik
Tätte kõrvale seitsmepenikoormasaabastega astumas
kõvasti iroonilisemad Kivirähk ja Kivastik. Kui kohalikud
uusklassikud otsa lõpevad, siis saab alati kamaluga ammutada meie iiri
sõprade kultuuripärandist, kellega eestlane uskumatult suurt
hingesidet tunneb. (Vt Pedajase Keila-Joa tükid Brian Frieli sulest.)
7. Olmeporno
Värskelt saekaatrist tulnud
istumisaluste küljest eralduv vaik, mis uued Hugo Bossi linased
püksid tuksi keerab; esireas rinda andvad emad; püssipaugutamiste
peale nutma puhkevad lapsed, kes ei taipa nende ees lahti rulluvast saagast
miskit arvata; sääsed – damn!; peldikusabad,
šašlõkihõng. Ja see va lihavarras ja friikartul
maksavad metsas roppu hinda. Aga kõht läheb ju värskes
õhus teadagi kähku tühjaks.
8. Raivo Trass
“2000 aastat elu Eestimaal”, “Tasuja”,
“Soolaev” jpt. Ütled suveteater, mõtled Raivo Trass.
Või, olgu-olgu, ütled “Emajõe suveteater” ja
mõtled Andres Dvinjaninov ja ...mustlased.
Aga ei saa alahinnata
ka Saueaugu teatritalu ja Margus Kasterpalu panust. Ei ole teps mitte
mastaapne, hoopis kammerlik ja intiimne.
9. Raivo E. Tamm
Suvi on vabakutselistele näitlejatele kõige kiirem
aeg. Raivo E. Tamm ja teised saatusekaaslased sõidavad ilma otsa ja
tagasi, et raha teenida ja rahvast lõbustada. Ilusamini öeldes
– projektipõhised suvetükid võimaldavad erinevate
sünergiliste koosluste teket. Kõrvalepõikena – Raivo
Trass ja Raivo E.Tamm kohtuvad sel suvel ka omavahel Pädaste mõisas
etenduvas “Võimalikus kohtumises”. Ja pikk vingumine, kuidas
saada kohale ja kuidas saada koju, on end lõpuks ära tasunud
– Vanemuise teater paneb Kuivastust teatripaika käima teatribussi.
Aplaus selle peale.
10. Taaskasutus
Taaskasutus ei väljendu siinkohal ainuüksi Reet Ausi tegevuses
kostüümikunstnikuna (“Eesti ballaadid, “Naiste
laulud”), vaid ka vanade küünide, pööningute, aitade,
angaaride, mõisate, taluõuede kultuuriga täitmises ja neile
nõnda uue väärtussüsteemi ja tähendusvälja
andmises. Albu vallas näiteks taasavastatakse Mart Kolditsa juhtimisel
Kukenoosi viljakuivati (“Proffet”). Haapsalu lennuväljast saab
taas Ubu kuningriik.