Tugitoolis keset loodust
Mäletan, et aastakümnete eest näidati aeg-ajalt
televisioonis vahepaladeks mõeldud filmikesi, mida nimetati
vaatefilmideks. Vaatefilmides kippus domineerima imekaunis loodus kas siis
värvirohkete sügisepiltidena või puhkevaid pajukiisusid ning
kõikvõimalikke loomakesi demonstreerides. Ma ei tea, millist
ideoloogilist rolli mängisid need vaatefilmideks liigitatud linateosed
omaaegse filmitööstuse suunajate jaoks. Igal juhul oli tegemist
poliitiliselt korrektsete, trankvilliseerivat meelelahutust pakkuvate
eetriminutitega.
Teatav “vaatefilmilikkus” on
loodusfilme saatnud läbi aegade. Ühes õiges loodusfilmis peab
kindlasti jaguma kaadreid loodusesteetikale. Muidugi sellele esteetikale, mis
on sündinud inimese peas. Pealiskaudseimad piirduvadki looduse iluga ja ei
vaevu selle “ilu” allikaid ning olemust analüüsima. Vahel
konkureerivad niisugused filmid festivalidel parima operaatoritöö
auhinnale. Tõepoolest, inimese jaoks hingematvalt kaunist võib
looduses leida nii üleilmselt tuntud loodusmälestusmärkide
juurest ja rahvusparkidest kui ka sauna tagant tiigi äärest.
Piisab, kui vaataja ütleb “vapustav”, sest loodust
näitavatel filmidel on televisioonis pea alati tubli auditoorium. Selline
on vähemalt üldine arvamus. Ütlebki ju Andres Sööt
ühes oma intervjuus, et loodusfilmid on palju populaarsemad kui need, mida
me nimetame dokumentaalfilmideks. Inimesed ei ole sugugi alati altid
süvenema probleemidesse, ürgne ilu näikse olevat aga
probleemivaba.
Ometigi äratavad probleemiga/intriigiga
loodusfilmid suuremat tähelepanu kui probleemivabad, vähemalt
festivalide žüriide jaoks. Väikseimgi süvenemine hakkab tasapisi
esile tooma looduses valitsevaid suhteid, suurem süvenemine muudab suhted
keeruliseks rägastikuks, mille lõplik lahtiharutamine käib
üle jõu ka teadlastele. Ent film ei ole teadus, mis otsib
lõplikke tõdesid, et neid siis seejärel ümber
lükata. Film jutustab lugusid, loob kujundeid ja uusi väikseid
maailmu. Loodus pakub selleks suurepäraseid võimalusi. Rein Maran
ütleb oma uut filmi “Põdra kuningriik” kommenteerides,
et oluliseks eelduseks on samastuda filmitava objektiga, elada sisse tema
maailma. Mõista tema ootusi ja käitumise impulsse. Küllap
toimub midagi sarnast ka teisel pool ekraani. Mida tõsisemalt on filmi
loojad oma ainesse sisse elanud, seda suurema tõenäosusega avaneb
ka vaataja jaoks väike uus maailm. On see siis põdra või
kellegi teise maailm, kellega me seda planeeti praegu jagame.
Näiteks Matsalu viimasel, 5. loodusfilmide festivalil I preemia
pälvinud Iisraeli tuntud ja tunnustatud loodusfilmide autori Moshe Alperti
“Surmamüür” (Wall of Death) viib meid Surnumere
äärde, kõrgete kaljuseintega kanjonisse, kus elab alpi
kaljukitse nuubia alamliik.
Selle väljasuremisohus oleva
sõralise varjupaigaks on peaaegu püstine kaljusein üksikute
eendite ja grottidega, söödamaaks aga kanjoni põhi, kus
varitseb mitmeid kiskjaid. Tolle kaljukitse maailm on ohtudest
küllastunud, nii erakordne ja oma olemuselt dramaatiline, et filmitegijal
pole vajagi vaeva näha pinge tekitamiseks. Sellest hoolimata lisab Moshe
Alpert veel kapaga dramaatikat ja jutustab loo maaväringust valla
päästetud laviini ajal haavata saanud noorest kaljukitsest, kes
tagatipuks kaotab ka oma ema. Loomake on üksi ja teda võib
päästa vaid taasühinemine oma karjaga. Pääsemislootust
on väga vähe, sest kohe on kohal ka hundid, kuid kõigi
vaatajate rõõmuks jõuab väike lonk
av sokuke siiski omade juurde. Happy end lubab samas tulevikku kogu
kaljukitsekarjale.
Rein Maran ei hakka oma põdrafilmis
dramaatilisi lugusid jutustama ega lavastama. Niisugused võtted puuduvad
meie loodusfilmitraditsioonis, nii nagu puudub meil komme võtta teisi
loomi kui mingeid inimesest arengult kaugele maha jäänud vellekesi,
kes siiski tahaksid kangesti inimese moodi olla. Mujal maailmas näivad
sellised mõtted aga jõudu koguvat. Tundub, et paljude
režissööride veendumuse kohaselt kasvab nende filmi populaarsus vaid
siis, kui nad panevad omi asju ajavatele metsiku looduse asukatele suhu
inimkeele ja seletavad nende käitumist mingis omapärases Kroonikale
omaste tekstide võtmes. Imelikul kombel on säärane
lähenemine olnud meele järele ka kõige värskema
Matsalu loodusfilmifestivali žüriile. Grand prix’ pälvinud USA
filmilooja Bo Landini film “Looduse tants” (Nature’s Dance)
pakub järjepanu suurepäraseid lõike mitmete erinevate
Põhjamaa looduse asukate kevadistest asjaajamistest.
Film on
tehniliselt ja visuaalselt suurepärane, aga vaadata tuleks seda,
näpud kõrvas. Tõeliseks maitsetuse tipuks oli pulmi pidavate
tutkaste omavaheline “vestlus”. Ja siis veel see tants kui
sümbol, mille režissöör on oma n-ö nägemuse
teenistusse vägistanud. Tõeline pisuhänd, kui Eesti klassikast
võrdlust otsida.
Loodetavasti ei saa suund, mida esindab Bo
Landin, määravaks, kuigi ma ei kahtle, et sedasorti meelelahutusel on
palju austajaid. Näiteks pakub viimasel ajal ka BBC lõbusaid
vahepalakesi kahe suurema saate vahele, uusi vaatefilme ehk, kus
dokumentaalselt üles võetud metsloomadele on digitehnika kaasabil
tobedad naljad suhu ja nokka topitud. Nalja kui palju!
Loodusfilm on
kindlasti, või vähemalt peaks olema, valdkond, mille esindajailt
tuleks oodata keskmisest kõrgemat vastutustunnet. Dokumentaalfilmis
üles võetud tegelane saab filmi autori vähemalt kohtusse
kaevata, põdral, jänesel ja reinuvaderil see võimalus aga
puudub.
Vastutustundega käib enamasti kaasas ka võime
süveneda. Pealiskaudsus, üks tänase maailma kurja juuri, ei sobi
looduse lugude juurde. Ei sobi ka lääge sentiment. Nagu juba
üteldud, on palju neid, kes tahaksid tugitoolis keset ürgloodust olla
ja paljud neist ei paneks kindlasti pahaks, kui nad seal end koolipoisi
või -tüdrukuna tunneksid. Hea loodusfilm on veidi ka õpetaja
ja südametunnistusele koputaja.
Eelnevat kokku võttes
võib ütelda, et loodusfilm kasvab nagu puu, mis ammutab
jõudu loodusest. Selle puu külge on klammerdunud ka mitmesuguseid
liaane ja bromeelialisi (tuntud troopilised epifüüdid, lihtsamalt
üteldes parasiidid), mis kõik kinnitab, et puu on
elujõuline. Elab ise ja pakub eluvõimalust ka teistele. See puu
on liiga kahar, et kõiki arengusuundi määratlema ja
analüüsima hakata. Ka looduses kasvava noore puu puhul ei oska keegi
ütelda, milliseks ta võra paarikümne aasta pärast
kujuneb. See puu annab hapnikku, mis ergastab meie ajurakke, et me paremini
mõistaksime elust kubisevat maailma.
Loodusfilmisõpradel tasuks tähele panna oktoobrist aprillini iga esmaspäeva õhtul kell kuus Rahvusraamatukogu suures saalis toimuvat loodusõhtute sarja.
Üles astuvad esinejad nii Eestist kui kaugemalt, näidatakse parimaid Matsalu loodusfilmide festivalil osalenud töödest ja loodusfotosid ning mängitakse elavat muusikat.