26.09.2008, 00:00
Tuttav lugu võõras linnas
Margit Tõnson kiidab Theatrumit eksistentsiaalselt oluliste küsimuste esitamisele kutsumise eest.
“Linn”
Autor Jevgeni Griškovets. Lavastaja Lembit
Peterson.
Mängivad Anneli Tuulik, Marius Peterson, Lembit Peterson,
Kristo Toots, Tarmo Song või Helvin Kaljula.
Järgmised
etendused Theatrumis 26., 27., 30. septembril.
Ma nägin seda
tükki hea hulk aega tagasi, aga see õhin ja elevus, soov kuulutada
tuttavatele, et minge kindlasti vaatama, et on hea asi, et kõnetab, on
hästi meeles. Et ei ole liiga pikk ega liiga lühike, ei liiga
keeruline ega liiga lihtne. Ja et Theatrumi saal on just täpselt nii
väike, et kogemus on vahetum kui suures teatris, kus teise rõdu
kolmandasse ritta ei pruugi niisugune minimalistlik, aga täpselt timmitud
sõna kohale jõuda.
Jevgeni Griškovets,
kirjanik, lavastaja, näitleja, endine madrus, on käinud siin
Baltoscandalil oma monotükki “Kuidas ma koera sõin”
mängimas. Hetkel tuuritab mööda Euroopat ja Venemaad, ning nii
kooliõpetaja Arhangelskis kui ärimees Tallinnas laksavad endale
tema näitemänge vaadates peopesaga otsaette, et pagana pihta, ei ole
võimalik, nagu oma mõtteid kuulaks. Niisuguse universaalsuse,
üldinimlikkuseni jõudmine on juba eraldi võttes
tähelepanuväärne. Ja seda lihtsat selget keelt hinnatakse
kõrgelt.
“Linna” teljeks on Mees, kes tahab
ära. Sest niimoodi enam edasi minna ei saa, midagi tuleb ette
võtta. Muidu kaob igasugune mõte. Hirm selle ees, et nii
jääbki, igavesti, sama naine, sama linn, sama töö, sama
diivan – on muutnud tubli mehe väljakannatamatuks. Lihtne on
üldistada ja tuua mängu keskeakriis, kuid Griškovetsi huvitab
pigem sinna surnud punkti jõudmise ja sealt välja tulemise konarlik
tee kui lihtsalt diagnoosiga äsamine.
Mees (Marius Peterson)
teeb ettevalmistusi ärasõiduks. Juba vähemalt kuu aega. Kohver
on pakitud. Naine (Anneli Tuulik) juba teab, aga ei mõista. Sõber
(Kristo Toots) saab teada, ja ei saa aru. Isa (Lembit Peterson) lööb
resigneerunult käega, sest kaotatud on ühise dialoogi alus. Isa teab
omast käest, et see läheb mööda, aga poeg on kurt ja
pime.
Ärasõit venib, sest hirm on suurem. No et kui
minna, ja ikkagi tagasi tulla, siis on see viimane õlekõrs ka
kasutatud, siis pole enam midagi. Aga rutiini tagasi pöörduda ka ei
suuda... Aga kas jäädakse ootama? Kas on, kuhu tagasi tulla?
Sääsed pinisevad ka jõe teisel kaldal. Iseenda eest ära
ei jookse.
Kuidas see ikkagi juhtub, et ühel päeval oled
valmis ütlema oma naisele, et ma tahaks, et ma ei oleks sind kunagi
kohanud? Sest praegu ma muidugi enam ilma teieta ei saa, aga... On selline mees
egomaniakk või tõepoolest õnnetu inimene? Kas tunda kaasa
või süüdistada isekuses? Kas me tabame ära hetke, mil
dialoog on asendunud monoloogiga? (Ses mõttes mõjuvad
Griškovetsi draamateksti struktureerivad sisekõned, mis
esitatakse otse publikusse pöördudes, vägagi põhjendatult
ja orgaaniliselt.)
“Küsimine elu mõtte järele
on omane inimesele, mitte loomale. Kits või orav on väga
sümpaatsed, aga nad ei küsi kunagi – miks ma
hüppan?” ütles Lembit Peterson intervjuus Postimehele.
Kõige raskem ongi siis, kui miks-küsimus on vastamata, on ta
ühes “Ööülikooli” loengus kõnelenud.
See, kui raske on selle põhilise küsimiseni jõudmine, ongi
ka “Linna” sisuks.
Ah et kumb siis on parem tee,
minemine või minna laskmine? Selle küsimuse annab Theatrum
vaatajale koduteele kaasa.
Muide, k
a Tartu Uues Teatris mängiti septembri alguses Griškovetsi,
“Vene rännumehe ülestähendusi”. Kes nägid, need
kiitsid. Loodetavasti mängitakse kunagi veel. Selle mehe nime tasub meeles
pidada.