„Paksude raamatute jaoks on televiisor, ning hoolimata sellest, mida arvatakse internetis, mõtlen ma, et tema aeg alles algab. [---] Kui veeb võttis televisioonilt ära klatši ja uudised, jäi talle alles seriaal. Viimase kutsumus on täita seda rolli, mida varem mängisid paksud romaanid.“

Nii väidab kirjanduskriitik Alexander Genis; ega ma ole teda uskunud, isegi omaette pinevalt mitmeid seriaale vaadates. Hea, põnev, vaimukas ajaviide – aga suurteosed? Väikese ekraani väikesed kunsttükid, ei enamat.

Mõne sarja kunstipärasus on siiski jäänud kummitama. Ka algne, 1990.–1991. aasta „Twin Peaks“ jättis teadvusse midagi meemidest ja tsitaatidest enamat; andis šifri ühtaegu nihkelise provintsimiljöö, hämarapoolsema kultuurikämbi ja inimpsüühe tõsisügavike äranimetamiseks. Kui sageli sai kummastava, piinliku või õõvastava peale sestsaati muiatud „Twin Peaks!“ – nii endal kui vandeseltslastel hakkas sellest kuidagi kergem ja turvalisem.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel