Edward Albee

"Kes kardab Virgina Woolfi"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Osades Hendrik Toompere, Marika Vaarik, Sergo Vares, Mirtel Pohla.

Esietendus 7. novembril teatris NO99.

Ühel õhtul pubi WCs end kergendades nägi noor Edward Albee, et keegi oli seebiga peeglile kirjutanud "Kes kardab Virginia Woolfi?" - kes kardab suurt kurja hunti, ehk elu ilma illusioonideta - ja see tundus talle õige tüüpilise intellektuaalide naljana.

Samanimeline näidend, mis kujutas endast allegoorilis-naturalistlikku silda 1950. aastate lõpu ameerika teatri avangardi ning ühiskonna- ja moraalikriitilise peavoolu vahel, kujunes Albee jaoks läbimurdeks raha, kuulsuse ja Ameerika kõrgema keskklassi publikuni, keda ta ühtaegu halastamatult materdab, paljastab ja mõista püüab.

Näidendi lähtepunkt on valejälgedele viiv: noor ambitsioonikas abielupaar läheb hilisöisel ajal pärast rektori vastuvõttu külla vanemale abielupaarile - rektori võimukale tütrele ja tema kolledžiprofessorist mehele. Tüütu viisakusvisiidi asemel leiavad noored abikaasad end kesk halastamatut ja teraapilist nõiajahti, kus tehakse ja saadakse haiget, rünnatakse, petetakse, juuakse, oksendatakse ja avalikustatakse ka kõige isiklikumad või piinlikumad saladused.

Albee ise on öelnud, et need, kes peavad seda näidendit armastuslooks, on asjale lähemal kui need, kes arvavad vastupidi, sest see abielupaar vähemalt suhtleb omavahel, veelgi enam: nende teineteisemõistmine ja -tunnetus on sedavõrd hea, et see võimaldab neil mängida väga peeneid ja pealtnäha julmi mänge. Sellest loogikast lähtudes on NO99 Teatri lavastajate tandem ja näitlejad asjale vägagi lähedale jõudnud.

Mänguruum on minimalistlik, üksikute vihjetega Martha ja George'i positsioonile, maitsele ja eluviisile (palju raamatuid ja pudeleid), lavastus ise aga keskendub näidendi interpretatsioonile ja heade näitlejate mängule.

Marika Vaarik võimuka, lärmaka ja ihara Marthana teeb oodatult võimsa ürgnaise rolli täis raevu, kirge ja armastust. Sel lõputul purjus ööl tuleb temas esile peamine: "Te võite küll targad, viisakad ja rafineeritud olla, te võite oma pinnapealsel moel olla siirad ja head inimesed, aga see, kus mina ära käin, kui ma üksi ja enda ees aus olen, on palju sügavamal, kui teie mis tahes põhjaniminekud!"

Mirtel Pohla roll Kullakesena on ühtaegu äärmiselt vahetu naturalismi ja sürreaalsusega mängitud, see noor ja ilus lapsnaine elab sel ööl üle tõelise närvišoki ja valgustatuse, kusjuures näiliselt oleks tal ette näidata justkui vaid rikka isa pärandus, tõupuhas mees, head kombed, naiivsus ja patoloogiline hirm valude ees. Minu lõpuaplausis said peopesad kõvasti vatti just Mirtel Pohla mängust elamuse saanuna. Ja teine suur kummardus Hendrik Toompere George'i rolli eest. Ta mängis pealtnäha tossikesest allasurutud George'i korraga kui punsunud, kergelt perversset intellektuaali ja samas äärmiselt inimlikku ja sümpaatset inimest. George'i rolli originaalselt küpset ja nüansirikast sooritust võib pidada näitleja kogu senise elu- ja lavakogemuse kvintessentsiks ja ühtlasi on sellega lavavalgust näinud viimaste aastate üks huvitavamaid näitlejatöid eesti teatris.

Sergo Varesel polnud mängida mitte vähem huvitav roll - noor auahne bioloog Nick - ilus, sportlik, sugugi mitte rumal, aga mäda põhjaga ja ebakindel, jäik playboy - roll, mille ta ilma liigse kaastundeta sellisena ka välja mängib.

NO99 teatri trupp on suutnud selle peagi viiekümneaastaseks saava näidendi endiselt häirivana, valusana ja samas liigutavana lavale tuua. Et mäng oleks huvitav ja vaenlased võrdsed, polnud värvikate peategelaste kõrval alahinnatud ka noorpaari potentsiaali, kelle kapis vedeles juba nii mõnigi luukere ja kes huvi ja hirmuga selle öö Martha ja George'iga kaasa tegid - see näitab, et kõik polegi veel kadunud. Ka kohmetu noorpaari silmis oli sõgedat mängujoovastust, nad sooritasid julgeid, ehkki algajatena veel naeruväärsuse piiril tehtud käike. Kui see polnud ühe ilusa sõpruse algus, siis kõigest üks öö teiste samasuguste hulgas samuti mitte. Ootamatu pöörde võtnud viisakusvisiidi lõppakordi puhastav ­pingelangus ja inimlikkus jättis õhku puhta ­emotsiooni: neid inimesi pole kerge armastada, nad ei paku end odavalt, aga nad lähevad korda ja on hea, et nad olemas on.