Üks jalg metafooris, teine metsas
Kairi Prints nautis Paavo Piigi ja Lauri Lagle värskeid lavastusi.
Üle pika aja käisin ühe ja sama lavastuse kahte etendust vaatamas. Esimesel korral Türi Kevadfestivalil ja siis Kumus. Võimalik, et läheks ka kolmandat korda, kui see veel etenduks.
Tegemist on eksperimentaalse kontsertlavastusega “Diiva”, mida juhib tuju. Autor Paavo Piik on loo kokkukirjutamisel kasutanud peaosatäitja Annaliisa Pillaku ülestähendusi ooperilauljate elust. Iseenesest on lavastuse idee ja kontseptsioon väga lihtne, aga samas äärmiselt nõudlik. Sellest projektist oleks vabalt võinud tulla kas Baskini teater või kontsert piinlike lisadega, mille puhul tekiks ainult üks küsimus: milleks seda vaja on?
Aga Piik ja Pillak on suutnud oma anded parimal moel ühendada ja diivaklišeed on pööratud absurdiks nii julge käega, et on vaataja ootustest alati sammu jagu ees. Või pigem kõrval — ühe jalaga metsas. See tee võib olla libe ja poleks ehk õnnestunud, kui heale näidendile poleks lisatud head näitlejat.
Annaliisa Pillak on Soomes töötav eesti metsosopran, kellest ei teata siin suurt midagi. Klassikalises ooperis või balletis on ju alati näha rolli sooritava näitleja pealisülesanne: “Ma pean välja nägema kaunis — naerdes ja nuttes, armastades, vihates ja loomulikult ka surres.” Sellistes teatrivormides pole palju kohta totrusele ja eneseirooniale. Aga Annaliisa Pillak on “Diivas” oma rollis super, ta on diva la ridicule. Sellist väljendit pole muidugi olemas, sest diiva tähendab eneseteadlikku väljapeetust ja väljapeetus peaks ju naeruväärsuse välistama.
Sisust niipalju, et kõik, mis võib diivaga laval juhtuda, seal ka juhtub. Aga laval toimuv on suurem kui elu — emotsioonide skaala peksab pidevalt n-ö näidikust välja. Lisaks lauljannale on laval ka soome pianist Marko Hilpo, kes saab samuti päris hästi hakkama, kuid jääb siiski diiva varju. Lavastuse tutvustuses tuuakse loo lähtepunkti ja sisulise kandvuse allikana välja laulja ja pianisti tüli, mis minu jaoks jääb aga pigem kõrvalliiniks. Samamoodi on kõrvalliiniks need ilusad ja suhteliselt tuntud Bizet’, Verdi, Wagneri jt ooperiaariad, mille libretod (minu jaoks natuke, aga ooperiasjatundjale kindlasti palju ja huvitavalt, ilmselt ka äraspidiselt) süžeega kokku kõlavad. Keskmes on tänapäeva naine (või inimene) — diva la ridicule — ja tema elu absurd. Viva la ridicule!
“Suur õgimine” mängib samuti absurdi ja naeruväärsusega. Ning on mingi nurga alt kontsertetendus. Lauri Lagle on peene kompositsioonitunnetusega lavastaja, aga siiamaani on ta asjad mu jaoks kuidagi üle jõu käinud. Liiga Wagner, liiga palju noote. Tema uuslavastus on aga meeldiv üllatus, jõuan kohale ja jõuab kohale. Kontserdi emotsiooni tekitab etendust läbiv rütm, mis mängib väga huvitavalt lavastuslike elementide, liikumise (Mart Kangro) ja helikujunduse (Hendrik Kaljujärv) kaudu. Siit tunneb ära ühe peamise seose või vormilise elemendi lavastuse inspiratsiooniks oleva Marco Ferreri filmiga “Suur õgimine” (“La Grande Bouffe”, 1973). Sisulisest seosest ehk surnukssöömisest ei ole mõtet rääkidagi, sest see kui metafoor on samuti tänapäeva maailmas nii olemuslik. Seda me ju siin teemegi: kui vähegi võimalik, naudime end surnuks. Kui pole võimalik, siis kannatame surmani.
Taas kord peab kiitma näitlejaid, vinge seltskond on koos (Marika Vaarik, Eva Klemets, Margus Prangel ja Priit Võigemast). Selline andmine käib, et sisuline ühekülgsus ei häiri üldse (kui miski häirib, siis see ongi just katse sisulisi tasandeid juurde kasvatada). Monoloogid jäävad kohati venima ja lähevad rütmist välja, aga üldine tempo ja maailma kõige tavalisemate aktsioonide nagu söömine ja seks vaheldumine täiesti ogarate aktsioonidega teeb “Suurest õgimisest” nauditava elamuse. See, et sõnalise dialoogi asemel kasutatakse muid vahendeid, näiteks keha- ja pilgutehnikat, on samuti väga tänapäevane. Sõnad on aastatuhandete jooksul kulunud, räägime parem märkide keeles, ainult et keegi ei saa millestki aru või saab liiga paljust aru.
Eesti noore dramaturgiaga on vist täitsa hästi. Naudime seda siis niikaua, kui saab, või siis surmani.
Esietendus 25. mail 2012 Kumu auditooriumis.
“Suur õgimine”
Autor Lauri Lagle, mängivad Marika Vaarik, Eva Klemets ja Margus Prangel ning Priit Võigemast (külalistena).
Esietendus 16. mail teatris NO99.
