Üks meeleheitlik kristlane
Søren Kierkegaard
"Surmatõbi"
Tõlkinud Jaan Pärnamäe. Ilmamaa, 2006. 184 lk. ("Avatud Eesti raamat".)
Iseseisvuse ajal on eesti keelde jõudnud kolme tähtsa kristluse apologeedi mõtted: inglase C. S. Lewise "Lihtsalt kristlus" (1991), prantslase Blaise Pascali "Mõtted" (1998) ja taanlase Søren Kierkegaard'i "Kartus ja värin" (1998) ning nüüd ka "Surmatõbi". Need on raamatud, mis püüavad mõtlevat lugejat usku pöörata. Esimene neist tahab oma tasasel ja leplikul moel näidata, et kristluse dogmad ei olegi nii absurdsed, kui esmapilgul paistavad (vähemalt mitte absurdsemad kui paljud meie muud tõekspidamised), ning jõuab oma kuulsa trilemmani, mille järgi Jeesus pidi olema kas valevorst, hull või Jumal. Lewis peab kõige usutavamaks viimast varianti.
Blaise Pascali taktika on teistsugune. Tema püüab kõigepealt lugejat veenda, et usuta elu on igal juhul õnnetu, isegi kui me oma meelelahutustes end rumalast peast õnnelikuks peame. Niipea aga, kui me oma olukorda õigesti mõistame, valdab meid meeleheide. Ainult kristlus pakub lahendust inimese õnnetuse ja mõistmatuse vastu. Pärast seda psühholoogilist massaaži käib Pascal välja viimase trumbi: Jumalat uskudes ei kaota sa niikuinii midagi, aga võid võita lõpmata palju. Pööre ei pruugi sündida päeva pealt - mine lihtsalt missale, pane küünal, küll siis tuleb ka usk.
Kierkegaard oma lugejat nii õrnalt ei kohtle. Ta on küllap üks karmimaid filosoofe üldse. Asi pole stiilis - see on tal enamasti loetav, isegi kütkestav, vahel vigurdav, sageli ambivalentne ja irooniline. Kuid stiil on tal suhkruvaap pilli ümber. Ja pill on tõeliselt kibe - iseasi, kas tervendav või mürgine. "Kartuse ja värina" kuulsas Aabrahami ja Iisaku loo tõlgenduses püüab Kierkegaard näidata, kuidas tõeline usklik peab eneselt heitma pelgalt inimliku ja seltskondliku kõlbluse kütked ning olema Jumala käsu peale valmis ka ligimest tapma.
Selle taustaks on varjatud poleemika Kanti vastu. Kant oli oma "Fakulteetide tülis" kirjutanud: "Kui Jumal tõesti inimesega kõneleks, ei ole viimasel küll kuidagi võimalik teada, et see on Jumal, kes temaga kõneleb. On täiesti võimatu, et inimene saaks oma meelte varal haarata lõpmatut, teda oma meelekujutusest eristada ja selle järgi ära tunda. Et see võiks aga mitte olla Jumal, kelle häält ta usub kuulvat, selles võib ta mõnel juhul küll veenduda, sest kui see, mida too hääl talle ütleb, käib vastu moraaliseadusele, siis võib nägemus paista talle küll majesteetlik ja üleloomulik: ometi peab ta seda pettuseks pidama. --- Aabraham oleks jumalikuks peetavale häälele pidanud vastama: "Tõesti on kindel, et ma ei peaks oma head poega tapma; kuid selles, et sina, kes sa mulle ilmud, Jumal oled, ma kindel ei ole ega saagi olla.""
Kierkegaard vastaks sellises olukorras hoopis üldise moraaliseaduse "suspenseerimisega", usuhüppega. Tõeline kierkegaard'lane on sarimõrvar A. R., kes kuuletus Jumala häälele, mis tungivalt käskis tal mitu inimest teise ilma saata. Tõsi küll, kierkegaard'lased tavaliselt nii kaugele ei lähe, osalt ehk seetõttu, et Jumal neile sääraseid käske pole saatnud.
Et Kierkegaard'i sõnum on oma tuumalt nii radikaalne ja maksimalistli k, siis on seda tulnud ikka mahendada ja pehmendada. Eesti keeles on ilmunud lausa kolm raamatukujulist käsitlust Kierkegaard'ist, autoriteks Elmar. Salumaa, Bernard Bõhhovski ja Johannes Sløk (lisaks veel nt Vaino Vahingu essee "Surmatõvest"). Kõigist neist leiab üksikasjaliku ülevaate filosoofi elukäigust, kurjast isast, ülesüteldud kihlusest, Berliini-reisidest, dändikommetest, kirjutamispalangust, võitlusest luterliku riigikirikuga ja varajasest surmast. Kõik need kirjeldavad Kierkegaard'i teooriat kolmest elustaadiumist - esteetilisest, eetilisest ja religioossest -, kuid Kierkegaard'i filosoofia viimsete järelduste hirmuäratavust vabandatakse nende autori ekstsentrilisusega.
"Surmatõve" (või "Haiguse surmaks") kirjutas Kierkegaard Anti-Climacuse varjunime all - arvatavasti sellepärast, et ausaks jäädes ei oleks ta saanud jäägitult samastuda selles mõttearenduses avalduva kristlasepositsiooniga. "Surmatõbi" on akadeemilisem ja kuivem lugemisvara kui "Emb-kumb" või "Kartus ja värin" ("Filosoofilistest pudemetest" rääkimata) ning lõbusaid lugusid ja tähendamissõnu esitatakse selles vähem. Teos algab idealistlikus laadis definitsioonidega. Inimest määratletakse lõpmatu ja lõpliku, vabaduse ja paratamatuse, igavese ja ajaliku suhtena. Ja kui see suhe suhestub enesega ehk saab eneseteadlikuks, siis on tegu juba Isega. Et aga Ise saaks endaga õige suhte luua, peab ta teadvustama veel kedagi/midagi teist (või kolmandat?) - oma sõltuvust Jumalast. Kuni ta seda teinud pole, saadab teda meeleheide (ehk surmatõbi). Meeleheitel on mitu vormi ja nende dialektiline läbikäimine ja läbinägemine on vajalik, et saavutada ehtne suhe iseendaga ja Jumalaga ning hakata käima Kristuse jälgedes.
Kierkegaard sarnaneb oma apoloogias Pascaliga selle poolest, et temagi eeldab uskmatu inimese meeleheidet. Katoliiklane Pascal on aga leebem, sest annab lootust: täida kombeid ja tee heategusid, küll siis usk ka pikapeale tuleb! Individualistliku Kierkegaard'i silmis oleksid aga ühiskondlikult kasulikud teod lihtsalt veel üks ebaehtne meelelahutus - tema juhindub luterlikust eeskirjast: "Ainult usk teeb meid õigeks, mitte teod". Patu vastandina ei mõista Kierkegaard ju voorust, vaid hoopis usku.
Uskmatu lugeja jääb tõenäoliselt siiski tõrksaks, sest kogu mõttekäik tammub ringis: mispärast peaks ta uskuma, et patt (ja meeleheide) seisneb patuõpetuse ehk kristluse mitteuskumises? Nõnda jättiski hilisem eksistentsialism Kierkegaard'i iseduse võrrandist Jumala välja ja hakkas tähtsustama üksnes inimese vaba enesevalikut kui ehtsa iseduse tingimust. Klammerdumine religiooni ja Jumala külge on näiteks Sartre'i meelest hoopis märk nn halvast usust, püüdest vabaneda inimesele iseloomulikust tasakaalutusest ehk meeleheitest. Autentne inimene oleks tema silmis pigem see, kes julgeb oma poolikusele silma vaadata ega ürita sellest välja rabeleda mingile kindlamale pinnale.
Alguses sai "Surmatõbe" nimetatud kristluse apoloogiaks. Seda põhjusel, et filosoofiateose kohta on raamatu mõttearendus liiga läbinähtavalt oma järeldusi eeldav. Sellegipoolest pakub raamatu mõtteteekond sügavaid sissevaateid inimhinge enesepetustrateegiatesse ja meeleheite vormidesse. Kuid Kierkegaard'i arusaam sellest, mida tähendab olla kristlane, on nii nõudlik ja nii asotsiaalne, et arvatavasti pigem peletab. Lewis ja Pascal on selles mõttes kavalamad.
Søren Aabye Kierkegaard (1813-55)
Taani filosoof ja teoloog, keda peetakse esimesks eksistentsialistiks. Mässas hegeli süstemaatilisuse kui Taani luterliku kiriku formaalsuse vastu. Hegeli filosoofias nägi ta katset asetada inimene Jumala kohale ning sel viisil eitavat Hegel kõigi inimese otsuste subjektiivsust ja piiratust. Kiergaard rõhutas tahte primaarsust ning vaba valikut, mida ei piira mõistuslikkus ega põhjuslikkus: inimtegevuse vallas pole kohta objektiivsusel ega välisel autoriteedil. Kierkegaardi teosed olid pealtnäha vasturääkivad ja ilmusid pseudonüümide all, mis andis talle endale võimaluse neid rünnata. On mõjutanud neid 20. sajandi mõtlejaid, keda huvitasid ususlised ja eetiliste valikutega seotud probleemid, eeskätt eksistentsialiste.
