“Kihvad”
Autor Polly Stenham. Lavastaja Auri Jürna.
Osades Marko Leht, Jekaterina Nikolajeva, Tõnn Lamp, Liis Lass ja Tanel Saar.
VAT Teatris.

“Kihvade” tutvustus ütleb, et näidend räägib täiskasvanutele lastest. Nii see on. Aga usun, et seda vaataksid sama suure huviga ka kahe peategelase eakaaslased, 14–16aastased. Nemad ehk isegi esimeses järjekorras.

Formaalselt võib “Kihvu” käsitleda kui midagi William Goldingi “Kärbeste jumala” ja Astrid Lindgreni “Bullerby laste” vahepealset. Laste üksiolemise käigus kedagi lausa ära ei tapeta, aga ka idüllist on asi kaugel. Nalja saab pigem Lindgreni mõõdus, sest lavastajadebüüdi teinud Auri Jürna on leidnud mitte ainult omapärase ja põneva dramaturgilise materjali, vaid ka suurepärase ja väga värskelt mõjuva näitlejate koosluse. Naislavastajaid on meil vähe, nende keskmine tase meestest madalam, nii on Jürna debüüt tervitatav nii üksikus kui üldises mastaabis.

Tõnn Lamp (pildil paremal) Finnina on nii võimas, et paneb ahhetama. Ja esimese vaatuse lõpus tulid kaastundepisaradki silma. Ta ei mängi ju lihtsalt seitsmeaastast last, vaid teatud arengupeetusega (mis ilmselt tuleneb ebanormaalsest kodusest olukorrast) last, kes ühtlasi on sisekujundusgeenius. Tema kuuluvus mingisse pooleldi fantastilisse, pooleldi reaalsesse maailma oli erakordselt mõjuv. Lisaks on Lamp ka kohutavalt naljakas – oma suure kogu tõttu ühtaegu laps ja lapse karikatuur.

Sama palju head võib öelda ka Jekaterina Nikolajeva Maggie kohta. Seegi on algusest lõpuni ideaalne osatäitmine – eriti kui arvestada, et murdeealise tütarlapse hingeelu on üsna suur sigrimigri. Üldiselt kangastub Maggie kujus aeg-ajalt tulevane naine ja ema – kusjuures üsna tubli ja energiline. “Tüdrukuks olemine on kuradi missioon,” ütleb ta ise.

Elioti (Marko Leht pildil vasakul) kohta on mul pretensioone. Ma ei tea kas autori või lavastaja osalise läbimõtlematuse tõttu on temast saanud ühest küljest liiga täiskasvanud psühhopaat, teisest küljest märksa lapsikum tegelane nii nooremast õest kui kohati isegi vennast, sest viimane peab kannatama tema hirmuvalitsuse all, mis pole lastekodust vähem kole. Elioti valikud “normaalsete” ja “ebanormaalsete” otsuste vahel muutuvad pikapeale nii jaburaks, et tekib küsimus, miks (ikkagi 14aastane) Maggie teda üldse talub.  

Liis Lass sai mõnevõrra vähem mänguvõimalusi, kuid tema üleminek kaksikrollis lihtsast siirast töölisneiust jõukaks iseteadlikuks keskeas daamiks polnud veenev mitte ainult väliselt, vaid ka olemuslikult. Tanel Saare (Roland) panus oli samuti napp, kuid kindlasti kõige tänamatum, sest tema pidi ju kogu vanema põlvkonna patud lunastama.

Näidendi lõpp tundus mõningal määral ebausutav. Eriti Maggie, aga ka Finni osas, kes nii väga igatses šokolaadi, mida saab talle täiel määral pakkuda ainult armastav sotsiaalhoolekanne. Aga kuidagimoodi see ju lõppema pidi ja õe-vendade “vahistamine” oleks kah kuidagi tühja tunde jätnud. Ütleme siis nii, et see polnudki lõpp, vaid alles lõpu algus.