Üllar Saaremäe - väge täis

Näitleja, lavastaja ja teatrijuht Üllar Saaremäe (37) on Eesti lava kuues Cyrano de Bergerac. Mis tunde säärane au ja vastutus tekitavad, küsis Veiko Märka.

Üllar Saaremäe on käsist-jalust seotud Rakvere Teatriga – näitleja, lavastaja, teatrijuht. Lisaks maandab pingeid kohalikule kaadrile toetuva punkbändi Streptococcus Pyogenes tegemisega.

Ometi tunneb teda kogu Eesti publik. Ja õpib veel rohkem tundma Cyrano de Bergeraci rollis samanimelises Edmond Rostandi heroilises komöödias. Tegu on lavastaja ja kogu trupi jaoks monumentaalse ettevõtmisega, mida Eesti teatris on julgetud teha enam-vähem kord kahekümne aasta tagant.

Mis seob Saaremäed Cyranoga, selle tabamatu ning iseloomulikumaid omadusi siduva õilsa ja vaimuka riiukukega, keda autor iseloomustab: “Ta karistus on see, kui kaoks ta ümbert oht“?

Väitsid kunagi ühes intervjuus, et sul oli üsna ohtlik noorpõlv. Kohtla-Nõmmel ringi liikudes olid sageli sunnitud pudelikaela roosiks lööma, et end kuidagimoodi kaitsta.
See ei olnud Kohtla-Nõmmel, vaid siis, kui ma juba Kohtla-Järvel keskkoolis käisin ja pidin sinna igal hommikul bussiga sõitma. Bussi sattus tihtilugu sihukesi vendi, kes hõlmast kinni võtsid ja tänavale rebisid. Seal tuldi juba viieteist-kuueteistkümnekesi kallale. Mul on sellest ajast siiamaani mälestus, mingi muna lõua all.

Üldiselt andsin kohe vastu, õppisin ära, et sellise kambaga ei saa ­oodata – põruta, kuni jõuad. Päris pildituks siiski ei löödud, olime liiga noored. Nad rahunesid, kui ninast verd voolama hakkas. See oli tol ajal elu lahutamatu osa, aga kaklusi ei juhtunud kaugeltki iga päev.

Kui tihti siis?
Kolm-neli korda kokku.

Oled sa hiljem kodukandis käinud? Kui palju seal elu muutunud on?
Olen ikka, ema elab seal siiamaani. Elujärg on Kohtla-Nõmmel taas tõusma hakanud. Kui keskkooli lõpetasin, just sinimustvalgete väljatoomise aastal, siis töötasid kaevandused veel täie hooga, klubid, kinod olid rahvast pungil, teatrid käisid etendusi andmas, tehti kaevanduste pidusid ja suuri jaanitulesid.

Kui kaevandused ja kummiremondivabrik 90ndate keskel suleti, muutus pilt väga trööstituks. Majad, kus kunagi elasid tütarlapsed, keda sai peolt koju saadetud, haigutasid tühjade aknaavadega, varisesid kokku. Sellest ajast on mu vend Rünno kirjutanud näidendi “Jaanituli”.

Koolivennad, kes sinna elama jäid või mujal hakkama ei saanud ning tagasi ema-isa juurde tulid, on praegu suhteliselt halvas seisus – ühest pudeliprügikastist teise.

Aga nüüd on endises Kohtla kaevanduses Kaevandusmuuseum kõikvõimalike atraktsioonidega. See on paiga uuesti esile tõstnud, käib palju turiste, töökohti on juurde tulnud. Tõsi, noori pole kuigivõrd lisandunud, seal elavad ikka need, kes varemgi elasid.

Kohtla-Nõmme on kogu aeg olnud Kohtla-Järve oaas. Siin on alati olnud rohkem eestlasi kui venelasi, siia taheti tulla pidudele ja elama. No võrdle seda näiteks Sompaga – Samaja Opasnaja Mesto Posle Ameriki.

Viimati kohtusime pikemalt ETVs Maire Aunaste saates “Meie”, kus rääkisime pungist. Seal oli ka Rakvere linnapea Andres ­Jaadla. Kas sind ei ole tahetud poliitikasse tõmmata?
On ikka. Aga mind ennast pole tõmmanud. Isegi kui olen mõelnud, et võiksin midagi muuta või ära teha. Mulle tundub, et poliitika on väga kummaliste reeglitega mäng, mida ma ei taha selgeks õppida. Kardan, et on kaks varianti: kas ma muutun juba esimeste nädalatega jalanartsuks, ei saa ühel hetkel enam üldse aru, mida teen, kraapan ka l&a mp;a mp;o tilde;hkemiseni võõrast vara ja hakkan šlikerdama, sõpru otsima, kes mind igasugustest jamadest välja aitaksid. Või siis hakkan kõigele sellele nii kardinaal­selt vastu, et mind hävitatakse lihtsalt ära ja visatakse välja.

Hea kolleeg Indrek Saar, kellega Rakveres kümme aastat teatrit tegin, on nüüd poliitikas ja Riigikogus. Temal oli kindel tahtmine selles sfääris midagi muuta. Kui me nüüd väikeses linnas täie raua ja suurte plakatitega kandideeriksime – kaks teatrimeest eri parteides –, siis üks võtaks paratamatult teise hääled ära.

Aga kõikmõeldavad erakonnad on minuga rääkimas küll käinud. Olen toetanud Isamaaliidu poliitikat – võib-olla mingisugusest nostalgiast, sest mulle tundusid need Laari valitsemisajad äärmiselt õiged.

Kas sa kultuuriministriks ei taha saada?
Selles ametis on üks eeldus, mida minus absoluutselt pole. Ma ei hooma teisi kultuurivaldkondi nii täpselt kui teatrit. Peaksin olema väga lahtise pilguga, aga minu jaoks oleks teater number üks. Ja kino number kaks. Jääks ära kujutav kunst, muusika. Kõige rohkem muidugi sport, sest sellega ei ole mul mingit seost.

Tõsi, olen omal ajal maadelnud. Võitsin isegi Aleksander Abergi mälestusvõistlused noorteklassis. Aga NSV ­Liidu lahtistel meistrivõistlustel sain trauma. Vastaseks oli paberite järgi minuvanune armeenlane, kes küll juba habet ajas. Äärmiselt toore jõuga ja tehnikat mittevaldavana viskas ta mu ülerinnaheitega otse õla peale ja rangluu tuli raksti kõõlustest välja. Käsi oli siinmaal (näitab umbkaudu šimpansi kehaehitust). Käisin poolteist kuud kipskujuna ringi.

Siis tulid teised huvid: teater, muusika, kirjandus. Mõtlesin, et miks ma pean end selliseks hõõrutud kõrvadega isaseks vormima ja kasvatama.

Trauma paranes küll täielikult, kuid praegu see koht juba valutab enne vihma.

Oleme rääkinud juba kahest asjast, mis Cyrano de Bergeraci rollis olulised. Ta on ju ka punk kuju?
On küll.

Ning ta peab sageli kasutama vägivaldseid lahendusi.
Tollel ajal need ei olnud vägivaldsed. Duellid olid elu osa, kuigi need olid keelatud. Aadlimees kandis alati mõõka. Kui teda provotseeriti, pidi ta väljakutse vastu võtma. Cyrano oli eelkõige sõjamees. See, et ta oli ka poeet, mees, kes hindas vaimseid väärtusi, annab tegelasele olulise mõõtme juurde. Laias laastus oli ta nagu d’Artagnan, aga temas oli midagi veel.

Võiks siiski arvata, et see roll oli sulle juba ette südamelähedane.
Olin Rostand’i näitemängu lugenud. Teadsin täpselt, mis selles toimub, kuid ühtegi värssi peas ei olnud. Selgelt olid meeles mõned pildid Roman Baskini kehastatud Cyranost, sest käisin Vanalinnastuudio etendust Jõhvis vaatamas. Oli äärmiselt kaasakiskuv ja selge lugu.
Kusjuures Jõhvist bussiga tagasi tulles oli mul jälle mingi intsident. Üks neist, kus mind sihvkadega täis tatistati. Aga bussist seekord välja vist ei tiritud.

Kunagi ammu pakkus Talvo Pabut, et võiks teha “Cyranod” minuga ­peaosas. Ütlesin, et Jeesus Maria, jäta järele. Olin ka Romaniga rääkinud näidendist kui huvitavast materjalist ja tema rollist.

Kaks-kolm aastat tagasi, kui Kalju Komissarov Cyranost uuesti rääkis, lükkasin seda mõtet taas pidevalt eemale. Esiteks: meeletu maht! Teiseks: vä rss. Seal ei saa niimoodi, et kui läheb meelest ära, siis jutustad monoloogi oma sõnadega ümber. Ja kõik see töö tuli võtta teiste rollide, lavastamise ja teatri­juhi ameti kõrvale. Õnneks sain kogu tehnilise töö – värsid endasse raiuda – ära teha puhkuse ajal.

Sellele lisaks oli mul sisuline konflikt – veel siis, kui olin põhimõtteliselt jah öelnud ja mõttes rolliga tegelesin.

Miks?
Vaatame Cyrano tegevust tänapäeva kontekstis. Ta on sõjaväelane – ­oletame, et kaitseliitlane. Näiteks Asso Kommer. Ta tuleb ühe väga kuulsa ja austatud näitleja – oletame, et Elmo Nüganeni – esietendusele. Linnateatri lavaauku on kokku tulnud terve Eesti valitsus, kõige rikkamad inimesed armastatud Pantalonet vaatama. Ja siis see kaitseliitlane katkestab etenduse, öeldes: “Raisk, kui sa kohe lavalt ära ei lähe, lasen su maha!”

Mis ta sellega saavutab? Loomulikult läheb näitleja minema. Aga peategelane ei lõpeta sellega. Ta norib veel tüli kellegi väga edukaga – kuni laseb ta lihtsalt maha. Edasi solvab ta absoluutselt kogu seltskonda, karjub näiteks: “Ansip fašist!” Siis kaitseb ühte joodikpoeeti, kes on kirjutanud näiteks Savisaarest solvava vemmalvärsi. Ja kui viimane palkab sada meest, et nurjatule peksa anda, siis notib ta enamiku nendest lihtsalt maha. Seda kõike ühe õhtuga.

Ja ainult sellepärast, et tal endal on kompleks – ta ei julge armastatule oma armastusest rääkida.

Kas me leiame tänasel päeval sellisele tüübile õigustust?

Nüganen pole ehk õige võrdlus. Montfleury oligi ju andetu ja rumal näitleja, nagu Cyrano väitis.
Montfleury oli suur näitleja! Tema peale oli kade isegi Molière. Miks muidu voorisid teda vaatama Pariisi kõige erinevamad kihid, pööblist Richelieu’ni. Temast peetakse Prantsusmaal tänaseni lugu, talle on ausambaid püstitatud.

Ainus Cyrano põhjus teda vihata on armukadedus: “Ta ükskord lõplikult mul ajas hinge täis, kui vaatas seda, kes... ah... tõesti, mulle näis, kuis roomaks lille peal ta vaade limuskina!”

Lahendus, milleni ma ise jõudma pidin, on selles, et aeg oli teine. Vägivaldne on seda lugu rebida tänasesse konteksti – poliitikasse, teatripilti. Alles siis, kui ma Cyranost aru sain, kui ma ei pidanud teda enam kompleksidega maniakiks, jooksis iga asi oma kohale.

Ma ei julgenud sellest konfliktist avalikult rääkida. Küll sain hakkama sihukese seatembuga, et päev enne prooviperioodi jõin enda viskist karmilt täis. Mitte argusest, vaid jõuetusest. Ma ei teadnud, mida ma tegema lähen. Ehkki oleksin pidanud näitlejana nii palju kogemusi omama, et teada – küll see selgus ükskord tuleb.

Kujutad sa ette mu vaeva, kui pidime esimeses proovis näidendi otsast lõpuni ette lugema – viis tundi.

Kas sul oli pohmell?
Ei, ma olin veel padutäis. Vabandan väga oma kolleegide ees, et niimoodi juhtus. Aga see psüühiline raputus mõjus mulle kui inimesele ja mulle kui peanäitejuhile. Sain selgeks, et pean nüüd mitmeks kuuks andma teed endale kui näitlejale ja elama koos Cyranoga.

Kas Cyrano on su elu mahukaim roll?
Seda küll. Kuigi olen mänginud ka ­Macbethi ja Don Juani. Aga see on kõige rohkem minu aega – ma ei mõtle ainult prooviaega – võtnud. Ja rolliga tegelema pannud.

M is oli kõige raskem?
See, millest ma rääkisin: välja mõelda, mis mees ta on. Omaks võtta kvaliteet, milles ta elab – lõpuniminekud nii elus kui poeesias, aus ja loobumises armastusest kellegi kasuks. Kui ma sellest aru sain, hakkasid ka värsid nagu imekombel pähe jääma.

Miks Kalju Komissarov just sinu nii vastutusrikkasse ossa valis?
Pead temalt endalt küsima. Kui ma ise küsiksin, oleks see nagu kiituse väljanurumine – no kuule, miks nüüd mina... Ta on küll nii intervjuus Andres Keilile kui minuga omavahel välja öelnud, et ei näinudki teist varianti. Kui mina poleks nõustunud, poleks Komissarov seda tükki teinudki.

Roman Baskin rääkis, et kui tema Bergerac lavale jõudis, siis öeldi: “Väga hea. Aga Eskola oli parem. Nii et ärgu ma välja tehku, kui nüüd öeldakse: “Saaremäe Bergerac on väga hea. Aga Baskin oli parem.” Eks vanad ajad tunduvad ikka ilusamad.

Cyrano traagika põhineb sellel, et tema soovid on suuremad kui võimed. Lisaks Roxane’ile unistab ta ju ka näiteks Kuule lendamisest. Kui palju sa ise oled vastakuti seisnud probleemiga “tahan, aga ei saa”?
Cyranod juhib eelkõige idee. Tema eesmärgid on nii kõrged, et inimene üksi ei suudakski neid saavutada. Tänapäevaks on inimesed Kuu peal käinud. Ja on ka neid, kes on julgenud oma armastatule öelda: “Ma armastan sind.” Kõike seda, mida Bergerac ei suutnud, on inimkond saavutanud. Aga tema kursid olid väga kaugele seatud ja mõte lahti. Selles mõttes olen temaga küll sarnane. Minu ideed on pragmaatilisemad, ma otsin rohkem vahendeid ega ole ka nii kardinaalselt põikpäine.

Kui ma avastan, et ei suuda lavastada ühte lugu, mida Rakvere või üldse Eesti teatrile vaja oleks, siis mina lähen küll lavastaja juurde, kes võiks selle ära teha. Isegi kui meil mingil põhjusel ei ole suhteid või on need veidi hämused.

On sul mõni konkreetne näide?
Konkreetseim ongi Komissaroviga seotud. Kui Ugalas töötasin, siis me kaks viimast aastat isegi ei suhelnud. Mulle tundus, et ta teeb kõike risti vastupidi sellele, mida meile koolis õpetas. ­Ütlesin seda talle. Ta solvus. Ugalast lahkudes muidugi palusin vabandust, aga sellega esialgu kõik lõppeski. 
 
Mõne aasta pärast kutsusin Komissarovi Rakveresse lavastama. “Bergerac” on tal siin juba kolmas lavastus. Lisaks on siin käinud mängimas tema õpilased Viljandi Kultuuriakadeemiast.

Miks sa Rakverest ära ei lähe?
Ühel kindlal põhjusel. Siin on teater, kus ma tahan olla. Nende aastate jooksul, eri inimestega, kellest osa on hiljem tulnud ja osa juba lahkunud, oleme ehitanud endale – ja loodetavasti ka publikule – selle paiga, kus tahame tegutseda, ja nagu olen aru saanud, tahab publik ka siia tulla. Minu suurim väljakutse elus on olnud Rakvere Teater ja on seda edasi.

Kutsutud ja pakutud kunstilise juhi kohta on mitu korda. Jõudumööda olen käinud mängimas ja lavastamas enamikus Eesti teatrites.

Minu meelest näeb sind Eesti telesarjades ja filmides üsna harva.
Minu meelest on neid väga palju. Eelmisel hooajal “Hajameelselt abielus” ja “Õnne 13”. Sel hooajal “Ohtlikus lennus” läbi kuue osa. Enne seda olid “Me saame hakkama”, “Armastuse kahurid”. Filmidest “Malev”, “Sigade revolutsioon&am p;rd quo;, “Täna öösel me ei maga”.

Mida sa “Ohtlikus lennus” nii pikalt teed?
Mängin Västriku (Marko Matvere) koolivenda politseikooli päevilt, Saaremaa kriminaaluurijat. Nüüd ristuvad nende teed taas.

Kas sa saare murret ka rääkima pead? “Öela önn ei öitse”?
Mitte ainult ei pea, vaid juba räägingi. Aga ma ei söanda sel teemal eriti rääkida, sest see sari meeldib mulle endale väga. Vastasin ainult sellepärast, et sa nii otse küsisid.

 

Olulist Üllar Saaremäest
Sündinud 23. novembril 1969.

1988 lõpetas Kohtla-Järve I keskkooli (praegune Järve gümnaasium ehk seesama kool, mille eksdirektori viletsat eesti keele oskust mitu aastat järjepanu rõhutati).
1992 lõpetas lavakunstikooli XV lennu koosseisus, kursusekaaslasteks teiste seas Merle Palmiste, Marika Korolev, Katri Aaslav-Tepandi, Jaanus Rohumaa, Ingomar Vihmar, Ivo Uukkivi, Dan Põldroos ja Andres Raag.
Samast aastast asus tööle näitlejana Viljandis Ugala teatris.
Alates 1995 Rakvere teatri näitleja, lavastaja ning teatrijuht.
2006 ilmus koos vend Rünno Saaremäega kirjutatud lasteraamat “Käpipuu vennaskond”, mis jõudis lasteraamatute aastapreemia nominentide hulka. Raamat põhineb Üllari tütre ideel.

*

Kandideeris Isamaaliidu toetajaliikmena viimastel valimistel Rakvere linnavolikokku. Sai 27 häält, mida oli liiga vähe, aga siiski sama palju kui Ants Leemetsal (Tiit Vähi valitsuse minister 1995, riigikogu liige 1999–2003, Jüri Mõisa aegne Tallinna abilinnapea 2000). Kirjutab laulusõnu Untsakatele (on ka üks bändi ristiisa ja esineb vahetevahel nendega koos, näiteks 13. oktoobril Untsakate sünnipäevakontserdil), Jaan Söödile, Marko Matverele ja Bonzole.
Teeb punkbändi Streptococcus pyogenes. Bändis on veel kirikuõpetaja, ilmalik matja ning kitarrivirtuoos Elmo Sats.
Bänd sai nime lihasööja bakteri ladinakeelsest nimetusest. Nimi leiti ühest kõmulehe uudisest, mis väitis, et Saaremäe just seda haigust põebki. (Tegelikult põdes kurgumandlite põletikku.) Streptococcus pyogenes mängib üksnes Sex Pistolsi lugusid.
8. novembril läheb Saaremäe koos elukaaslase ja sõbraga ­Inglismaale Sex Pistolsi kontserdile, mis on pühendatud plaadi “Never Mind the Bollocks” ilmumise 30. sünnipäevale. Lennu­piletid ja pääsmed on juba ostetud.