Ülle Grišakovi aiakujundus
Sissejuhatavas osas visandatakse kohaliku aiakunsti sugupuu Kadriorus üle Peetri ja Pätsi aegade presidendi „Kodu kauniks“ liikumiseni, mis sest et viimane oli üks lihtsalt pokazuhha. Kenasti on sees ka ENSVs tegutsenud professionaalsed maastikuarhitektid, kuigi Valve Pormeister käib ikka tugeva P-ga. Ülejäänud raamatus ehk tänapäevases osas tulevad aga Ülle Grišakovi kenad aiad, ehkki selles valdkonnas on teisigi tegutsejaid. Kindlasti on Katrin Koovi jt Kavakava büroo arhitektide looming kunstim kui raamatus nähtav kvaliteetne kommertsaiaarhitektuur. Teistpidi domineerib meie aiakujunduses üldiselt aedniklik taimestusega kujundus, sest Räpina või EPA taust enamat ei võimalda. Selles mõttes on ERKI arhitekti diplomiga Ülle Grišakov hoopis kõrgem tase, sest ta lihtsalt valdab oluliselt laiemat väljendusvahendite ringi.
Olgugi pealkiri ambitsioonikus, ent ühe eesti maastikuarhitekti oma loomingu album, teaduste kandidaadist abikaasa praktiline köide järgnemas, on vaieldamatult kõva sõna. Nälg kodumaise aianduskirjanduse järgi püsib suur, sest ükski tõlkeraamat ei peegelda Eesti unikaalseid kliimaolusid. Ehkki oma raamatud on vaid vähestel meie arhitektidel, ilmub neid üha enam näiteks kokkadel. Aiakujundus on seal kuskil vahel, ent piisavalt üldrahvalik harrastus tagamaks maastikuarhitekti albumile ootava turu. Mind ei sega, et väljaanne on üksiti firmareklaam, raamatu loodut tutvustav ja nõuandev funktsioon on palju olulisem. Grišakovide 1992 asutatud perefirma Kivisilla OÜ on olnud väga produktiivne. Ehkki olen näinud ka nende selliseid aedu, kus rumalale rikkurile on pakutud arutu hulk taimi, teid, piirdeid jm. arvet kasvatavat, leidub Grišakovidel tubli kogus vägagi põnevaid eri stiilides aedu. See eeldab, et lisaks kvaliteetsele kavandajale, mida Ülle Grišakov kahtlemata on, leidub meil ka asjatundlikke ja kaasa mõtelda oskavaid tellijaid, sest huvitule pole ju mõtet oma loomingut raisata.
Ühtepidi on see kindlasti „ilusate ja rikaste“ raamat, sest nende Tiskretesse tellitud aedu siin eelkõige näidatakse, teistpidi on aga sümpaatne tekst, mis näeb üsna kriitiliselt läbi eesti kaasaegse kinnisvaraarenduse nõrkused ja väärtustab meie ajalooliselt kujunenud keskkonda. Igatahes on sümpaatne edust tiivustunud kodurajajatele edastav sõnum, et sina lihtsalt oma rahaga tühjale kohale paradiisi ei loo, sest arvesse tuleb võtta olemasolevat keskkonda, sobituda nii loodus- kui kultuurmaastikku. Meeles on peetud ka mõisa ja talu. Ühe põhitõe selgest väljaütlemisest tundsin vaid puudust, sellest, et aia stiilivalik lähtub enim maja arhitektuurist. Jutustamislaad on dotseeriva asemel meeldivalt diskreetne, isemõtlemisele suunav. Tore on, et peamiselt korteris kasvanud põlvkonnale seletatakse aia kasutusvõimaluste ulatust. Eesti aiaraamatute traditsioonis on kindlasti tähtis uuendus taimede kokkusurumine tagaossa ja suur rõhk aia arhitektoonikal.
Raamatu nagu ka äsjase „Laste maailma“ galerii näituse tegid kauniks Tiit Koha fotod. Aia pildistamine on erakordselt raske, mistõttu ülevaatlikke pilte on vähem ja meelte köitmine saavutatakse detailide lummavusega. Sestap võinuks ehk raamatus olla rohkem plaane mõistmaks paremini aedade funktsionaalset toimivust. Võluvate illustratsioonide hulk on aukartustäratav, kuigi järjest vaadates hoomab silm ka korduma kippuvaid motiive.
Grišakovide aiaraamat on Eesti kultuurikontekstis täiesti uudne. Tegu on üheaegselt nii maastikuarhitekti loomingu albumiga kui laiale lugejale suunatud nõuandekirjandusega.
